— 267 —
Maltswet läks nimelt Paidest naise ja kõige noorema lapsega Kolga-Kiiu walda ühe oma endise sõbra, Wõnsi Juhani, talusse elama, ning asutas omale rannarahwa seas, keda ta Loo kõrtsmiku põlwest saadik tundis, uue tööwälja. Wõib olla, et teda sinna kutsuti, wõib olla, et ta enda süda teda endisesse elupaika, kus tal nii palju tuttawaid oli, tagasi meelitas. Kuid sellepärast ei lõpetanud ta ühendust oma Järwamaa usulastega, waid käis neid Kiiust aeg-ajalt waatamas, neile palwetundisid pidamas ja õpetust edasi jagamas.
Wõit wastaste üle ei andnud aga mitte ainult maltswetlaste hulga kaswamisele, waid ka nende usulistele liialdustele hoogu.
Maltswet ise hakkas ikka tüsedamalt, fanatlikumalt wälja astuma. Oli ta oma waimulikkudes kõnedes esiotsa sõnakamate kirikuõpetajate taltsat jutluse-tooni tarwitanud, mis ta neilt teraselt ära õppinud, nii et Maltsweti ja mõne rahwaliku pastori jutluse wahel suuremat wahet ei olnud, siis pildus ta nüid wäntsakaid sõnu, põimis oma jutluse sisse ikka algupäralisemaid kõnekäändeid, wõrdlusi ja lahk-arwamisi ning laskis oma luhtawa luule wabalt lendu, olgu prohwetliste ettekuulutuste, olgu üleloomuliste asjade kujutuse näol. Nüid ei hoidnud ta ka enam kirikuõpetajate witsutawa arwustamise poolest poolt kätt suu peal, waid tõi nende patud ja ebawoorused, nende waled ja kahekeelsused katmata pildil rahwale silma ette. Aineid selleks oli tal küllalt, sest nagu mõisnik, nii orjas ka papp sel ajal oma madalamaid himusid ja ihkeid palju awalikumalt kui praegu, kus nii mõnigi lugu neist, hoolimata kurja kaitswast tsensurist, ajalehtedesse poeb ja soowimata tähelepanemist äratab.
„Maltswetid“ isekeskes hakkasiwad endid oma usu- ja elukombete poolest ikka enam kaasinimestest eraldama ja sellekohastest määrustest, mis osalt Maltsweti, osalt tema juhtiwate jüngrite ja järeltegijate poolt ning koguduse enese sülest tuliwad, liialdawalt kinni pidama. Nõnda keelati wiinajoomise kõrwal ka koduse õlle joomine ära, sest et mitmed usk-
