— 256 —
tada ja pühakirja, millega ta tuttaw olla, „wiltu pörata ja wõereti selletada“, — läks kiri järgmises numbris — siin weidi lühendatud — nõnda edasi:
„Noh, kuida nüüd luggu pissukesse Muhamediga jäi? Tühhipaljas on tühhipaljas ja ma pannen wägga immeks, et aastal 1858 weel nii rummalaid innimessi on, kes sähhärdust petjat ja Jummala sanna teutajat mitte tuhhalabbidaga tuast wälja ei aia… O narrilaste narrilane! ja weel suremad narrilased, kes nisugguse seitsmemelega petja jutto uskwad… Ta kulutab neile: minna ollen prohwet Joannes, — nemmad uskuwad ja kummardawad; ta ristib neid, panneb paastuma ja musti riidid kandma, — nemmad tewad sedda; kirrikuid ja kirriku õppetust kässib ta pörane loom põlgada ja omma jamsi lorri järrele tehha, — nemmad waesed kerglased mõtlewad: „se on tale Jummalast ilmutud“; palwemajasid wannub ta ma põhja, et tedda seäl omma lorri ei lasta lorriseda, — ta jüngrid pannewad käed kokko ja õhkawad: „suur on meie prohwet!“; ta kässib omma jüngrid juuksed mahha leikada ja Türklaste ja Hina moodi pead paljaks aiada, — usklikkudel warsi kärid käes prohweti käsko täitmas; pühhast kirjast lobbiseb temma, et su wahhutab, ja kui südda täis tulleb, kirrub ta nago pärris Türklane, aga ta jüngrid ütlewad: se on pühha wihha, nagu Mosesel kuld wasikast nähjes ka olli“; sööb ahwiprohwet met ja leiba (sest mis sel wigga?), siis warsi laulwad tema jüngrid: „oh Joannes, oh Joannes, sa olled suur ja pühha mees!“ ja ommeti on igga perrenaise luawars paljo pühham, kui sesinnane narrilaste prohwet, kes omma au otsides Issandat teutab. — Oi, oi pettetud petja jüngrid, kui nisuggune tule tallaja jubba teie mõistust ja usko wõis ärra warrastada, siis on teil mõllemist ni wähhe olnud, et igga kass sedda sabba peäl wõis ärrakanda. Wist polle teie tõt ial uskunud, et ni hõlpsaste sulla wallet wasto wõttate.
„Kord olli ta hulgus ühes küllas omma lorri lorrisemas ja paljo küllarahwast seisid ta ümber ja kulasid, mõnned pärrane suga, kuida ta mailma otsast ja wiim-
