— 254 —
enam, et ta loomu poolest alandlik, õiglane, wiisakas ja elukombete poolest kõigiti korralik inimene oli.
Sel mehel näis midagi torkiwat, näriwat südames pakitsewat, kui ta ühes teistega wangikojas usuisa jutul oli. Ta walget werd kuiwetanud näos tuksus nagu wihane ärewus ja ta kõhn keha oli alatasa liikwel, nagu ajaks teda sisemine sund midagi tegema, ilma et ta ise selgusel oleks, mida. Kui ta teiste usklikkude poolest, kes Maltswetiga elawas mõttewahetuses oliwad, wähe mahti sai, tõmmas ta põuest pakikese kokkukäänatud trükipaberit wälja ja ulatas prohwetile pihku.
„Loe, isa, mis need hundid lambanaha sees, kes endid jumala-lasteks ja ilmasüita Talle koguduseks kutsuwad, sinust kirjutawad, ja siis käsi oma sulast wälja minna ja neid nurjatumaid kas wõi tulega üles otsida ja neile kõige rahwa ees suu sisse ütelda: „Teie wariserid ja walelikud, teie teotajad ja laimajad, kas teil põle häbi oma ligemise õnnetuse üle hirwitada, kas teil põle häbi waese ilmasüita wangi peale pori pilduda, oma wastast, kes ahelates on, jalge alla tallata!“
Maltswet wõttis paberilehed lahti. Need oliwad „Perno postimehe ehk Näddalilehe“ wiimased numbrid. Seda Eesti ajalehekest oli raamatutrükkija Borm Pärnus 1. juulil 1857 Johann Waldemar Jannseni toimetusel wälja hakanud andma. Ta ilmus täiesti kiriklik-tagurlisel sihil ja kõige kitsarinnalisemas köstri-waimus. Ta oli täis madalat ilalakkumist ülemuse, mõisnikkude ja pappide wastu ning waikis rahwa taewa poole karjuwad hädad, mida halastamata teo-orjus ja ilmalikkude ning waimulikkude sakste piirita wägiwald soetasiwad, meelega surnuks. J. W. Jannsen, see endine saksik köster, kes rahwa seas elades talupoegade nutwat wiletsust oma silmaga küllalt oli näinud, ei teinud katsetgi, oma healt nende eest tõsta, waid ta jutlustas oma kirjades alatasa tumma rahulolemist, leplikku meelt, südame-rahu, himude talitsemist ja roomawat alandust kõigi rõhujate ja wereimejate wastu. Muidugi näitas ka tema, kes ta pappide kuue-sabas rippus, nagu needgi
