— 242 —
külles särab ja neile tulekirjaga sedasama kirjutab, mis kuningas Belsatsarile seina peale kirjutati: ‚Mene, mene, tekel uwarsin!‘ Sest ka nemad on kaalutud, aga liig kerged leitud… Aga Jumal ei lase ennast pilgata, ja ülekohtule tehakse ots peale, kui mõet täis saab. Seepärast kuulge, teie suured ja wägewad“ — ja prohwet tõstis jälle silmad ja oma kõlisewad ahelad Jehowa tulekäe poole ülesse — „kuulge, mis kõigewägewam kohtumõistja teile oma sulase suu läbi kuulutab: Aeg on ukse ees, kus teie käest piitsad ja witsad, kepid ja ahelad ära wõetakse, kus teie küisist kõik kannatajad peastetakse, kus teie rikkus ja toredus rusudeks langeb, ja kus teid endid pannakse orjama looga ja ikke alla, ja karistust kannatama piitsa ja witsa ja korpionide alla nende wäetite asemel, kes teid on orjanud ja teie hoopide all wingerdanud palju sadasid aastaid!…“
Ja kuna ta nõnda kõneles, wahtisiwad kõik pärani silmil ülesse Jehowa imetähe poole, mis tumesinises õhumeres siretas ja sätendas nagu taewa walgusekiirtest seotud määratu wihk, mille otsa sisse helendaw päike pistetud. Ja määratu kumm nende peade peal, sügawsinine ja läikiw nagu kuninglik kalew, oli augukesi täis, lugemata paljusel, millest taewakoja sära läbi wilkus alla süsimusta ja pilkase pimeda maa peale. Ja pikuti läbi sinawa ja särawa hiiglaruumi õhetas ja wirwendas looklew teerada, taewalik maantee, loodud ja walgustatud nägemata teekäijatele, suremata hingedele, kes sealt alla waatasiwad rändajate peale, kelle tee oli häda ja walu ja wiletsus, ja kelle nutuheal ülesse nende kõrwu ulatas…
Ja ta kõneles edasi, ja nad kuulasiwad teda põnewusega, hinge kinni pidades. Ja nende seas ei olnud ühtgi meelemärkajat, ei usklikku ega uskmatut, kes teda poleks mõistnud ja kes poleks aru saanud, et ta tõtt räägib. Weel kunagi enne polnud ta sõnad nii selged, nii pähe torkawad ja käega katsuwad olnud, kui praegu, kus ta neid suuri ja wägewaid kujutas, kelle wallatuma wõimuse all nad ägasiwad ja mida ka tema ise praegu oma ihu külles sai tunda. Ja waewaga talitsetud õiskamine tungis nende suudest, kui ta karistusi kuulutas, mis üleanetumaid pidi ootama ja
