— 240 —
nuwäljale, ja nüid hakkawad kõik kaksteistkümmend kuningat põhja-kuningale wastu ja häwitawad tema ära… Ja see wägew põhja-kuningas, kelle heal üle ilma kostis, kelle käsi ühest taewaserwast teise ulatas, kelle sõna kõige suuremad wärisema pani, kelle riik laiem ja tugewam oli, kui kõik riigid kokku, — see on meie kuningas. Ja kui need kaksteistkümmend wõerast walitsejat meie Wene riigi ära on wõitnud, siis jääb meie riik nii pisukeseks, et tema piirisid aknast üle wõib silmata, ja tema alamaid on nii wähe, et neid sõrmega ära wõib lugeda… Jah, kaun on küps, wili lõikusele walmis.[1]
Kugli usklikud oliwad prohweti ümber koos, ilma et ta nende lähenemist oleks tähele pannud. Kaks Kugli meest oliwad wangist teel mööda sõitnud, tema ära tundnud ja sõnumi tema tulekust külasse wiinud. Sedamaid wõeti kätte ja mindi kallile usuisale wastu, kelle wangiwõtmine ka siin juba teada oli: Kiisa perewanemad, Alt-sauna wabadik oma naise ja lastega, Lõhmuse perenaine teenijatega, Tõnu-Peetri peremees terwe kodakonnaga peale wana ema, Sanglepa rahwas, Pärtli pool perekonda, Kadaka Mari, ja nende kannul salk pool- ja weerand-usulisi, ning wiimaste sabas trobikond uudishimulisi, noori ja wanu. Nad jõudsiwad prohweti juurde, kui see Issanda tulekätt taewa-palistusel püha õndsusega imestas, kui Kõigewägewama waim tema peale tuli, ta silmi awades, et ta tulewaid asju wõis näha, ta keelepaelu lahti tehes, et ta neid asju wõis ilmutada wägewa südameid põrutawa jutlusega.
Ja kui ta jälle waikis, ilma neid oma ümber tähelepanemata, nõudsiwad healed uuesti, et ta edasi kõneleks imeasjadest, mis waim temale näitas. Aga üks nende seast küsis:
„Isa, miks on sind raudu pandud?“
Ja kui seda küsiti, kõlisesiwad prohweti ahelad. Ja tema hingest näis mingi uus wool läbi käiwat, tema wai-
- ↑ Nagu mulle kirjutatakse, on Wene-Japani sõda Maltsweti ettekuulutust, mis laialt tuttaw oli, paljudele wanematele inimestele elawalt meelde tuletanud.
