— 216 —
Palju neid just ei olnud, kes noore palwemehe kutset täitsiwad, aga wähe ka mitte. Tuba sai ikka pikkamööda täis, üleaedsed tuliwad tutwuse pärast, teised uudishimu pärast, mitmed ka südame sunnil, sest kui seda taewa-mannakest sajab, siis peab teda näljane koguma — öeldakse ju hingele ja ihule hea olema.
Ja Madis pidas lugemise ära.
Kõik läks hästi.
Siin ja seal tuli wähe komistamist ette, mõne sõna jalg jäi takku kinni, mõni hernes oli poolik wõi muutus suus mõneks muuks äratundmata iwaks. Aga ei seda pandud suurt tähele. Naerma turtsus ainult Liugmäe edew plika, ja Kassi talu koer poiss aitas lugejal paar korda köhatada. Muidu kuulati wagusalt pealt ja palwe puhul kuulis Madis oma kõrwaga, kuda kaks naist ohkasiwad ja kolmas nina nuuskas.
Walusasti torkas aga uuele hingeäratajale südamesse, et tema kuulajate seas üks puudus, keda ta julge lootusega oodanud ja kes ta mõtetele alles tiiwad, ta sõnadele tulekeeled oleks andnud.
Kuhu jäi Lõhmuse perenaine?
Mis oli temale juhtunud, et ta ei tulnud?
Lugeja pilk lendas iga pikema lause takka ukse poole, aga Anu waga nägu, mis püha Maarja oma altaripildi peal meelde tuletas, ei tulnud ega tulnud nähtawale.
Juba mõjusiwad kurbtus ja meelepaha nii wäga jutlustaja peale, et ta kuningas Herodese Waraoga ära wahetas ning wiina, mis Jeesus Kaana pulmas tegi, õlleks nimetas. Aga seal korraga — lugejal oliwad juba wiimased palwesõnad suus — pistis oodatud hing oma ilusa waga pea uksest sisse.
Nüid pikendas Madis lõpupalwet nii, et see poolele jutlusele lähedale jõudis ja mõlemad naised, kes ohanud, pea pea wastu magama uinusiwad, kuna kolmas, kes nina nuusanud, mitte kordagi enam nina ei nuusanud.
