— 209 —
gust wälja luuras, ei wõinud mitte hea waim olla. See oli see hingewaenlase poolt jagatud ilmalapse-waim, mis selle wiletsa kurjategijagi siin nii kangeks tegi…
„Ja sina, peremees, mis on sinu tõsine arwamine usu ja Issanda elusõna kohta? Kas sina tõesti ka mõtled, et usk patust inimest ei paranda ja teda wahet ei õpeta tegema hea ja kurja wahel?“
Läks aega, enne kui Seenepalu Andres, see autuma sõbra aus sõber, wastusega walmis sai.
Sellest wastusest märkas prohwet, et ta wastane wastata oskab. Aga ta märkas warsti ka, et ta kõneleda mitte ei oska. Ja see trööstis teda.
Andres kõneles katketes, ilma wooluta, parajaid sõnu otsides ja sagedasti mitte leides. Ta kõne oli mõnuta, kuiw ja kaine. Tema peale ei tulnud waim. Ja ta ei kõnelenud himuga.
Säärane kõneleja pole kardetaw. Rahwa seas ei tee ta suudgi lahti. Kahju wõis ta ainult üksikute kallal teha. Nende kallal, kellega ta igapäew lähedalt läbi käis. Oma kodakondseid wõis ta õigest usust eemal hoida. Aga neid polnud palju. Jumalale tänu!…
„Ma arwan, et usk wõib hingele hea olla — kes seda nüid teab? — aga ihu elab ikke oma moodi,“ oli Seenepalu Andrese esimene wastus.
„Miks sa nõnda arwad?“ küsis Maltswet.
„Ma arwan, mis mu silm näeb ja kõrw kuuleb… Küsi inimese-tapja käest, kas ta Jumala sisse usub. Ta wastab: Jah! Küsi lukumurdja käest, kas ta Jumala sisse usub. Ta wastab: Jah! Küsi litsi käest, kas ta Jumala sisse usub. Ta wastab: Jah! Küsi joomari käest, ja see wastab niisamuti: Jah!…“
„Nad waletawad!“
„Ei waleta. Paganad nad põle. Ebajumalaid ei kumarda. Käiwad kirikus ja palwemajades nagu teisedgi…“
„Siis põle neil õiget usku.“
„Nii õige, kui see nüid kellegil on. Oma arust õige küll. Ja sellepärast just õige… Aga küsi nüid inimese--
