— 204 —
Aga usumees wastu:
„Armas hing, sa ei saa Pauluse sõnast õieti aru! See sõna tähendab üksnes, et abielu on pühitsetud uskliku naise wõi mehe läbi —“
„Seda seal ei seisa!“
„Aga seal seisawad — waata aga järele — tagajärel sõnad: ‚sest muidu oleksiwad teie lapsed roojased, aga nüid on nemad pühad‘. See tähendab ometi, et abielu on pühitsetud, ja nimelt laste pärast.“
„Aga miks siis uskmata mees wõi naine pühitsetud ei ole, olgugi, et laste pärast!“ hüidis Lõhmus. „Miks sa selge sõna teisiti keerad ja undrehti seletad?… Aga jääme asja juure. Sa ütlesid, et Jumal mind selle südamewaluga, mis mul mu naise pärast on, tahab sundida sinu usu poole pöörama. Küsi nüid mu naise käest, kas tal minu pärast palju suurem südamewalu põle, kui mul tema pärast! Miks siis teda waga hinge waewatakse?“
„Usklikud tunnewad uskmatade pattude pärast ikka walu. Mõtle Jumala poja peale, kes ilma pattude pärast surmawalu pidi kannatama.“
„Aga siis põle ju wagade ja patuste wahel misgi wahet: mõlemad kannatawad walu.“
„Wahe on suur, armas wend: wagade walu lõpeb taewas, patuste walu kestab igawesti!“
„Aga ehk tahab Jumal mu naist südamewalu läbi sundida minu usku wasta wõtma? Ehk ta tahab tema kaelast sinu kitsad rangid ära wõtta ja minu laiad asemele panna?“
„Mees, sul ei ole usku!“
„Sa kuuled, et on.“
„See ei ole usk, sest et see õige usk ei ole.“
„Kust sa seda tead?“
„Seda näitawad sinu teod, seda tunnistab sinu elu!“
„Soo, nüid oleme siis ennejutluse laulu juurde jälle tagasi jõund!“ hüidis Taawet Lõhmus ja lõi naerdes käega wastu põlwe. „Pane siis nüid tähele, külamees, mis ma sulle oma elust, ja oma tegudest, ja oma usust, ja sinu
