— 18 —
kihelkonnas sündind; tema on minust arwata kümme oastat noorem. Nagu minagi poisikese-põlwes pool kogemata päriswallast wälja sain — proua andis mu oma wäimehele, teise mõisa, koerapoisiks — nõnda oli ka Maltsweti Juhan wõerasse walda sattund. Ma tean ainult, et tema lesk ema kõik oma neli poega, kellest Juhan kõige noorem oli, pärisherra wallast kudagi wälja toimetand, sest rahwa seas liikusid jutud, et orjapõli, mis mõne aasta eest ära kaodati, mõisnikkude soowi peale tagasi kinnitatawat; keiser olla ää näind, et prii põli moainimesed laisaks teeb, nii et mõisnikud nälga pidada jääma. Mitmes wallas lõid inimesed kartlikuks ja arwasid orjusest seeläbi peaseda, et oma wallast wõerasse warjule pugesid, kuhu aga wasta wõeti. Jutt oli muidugi wale, ja teisest wallast ei leitud ka muud kui tööd ja orjust ja haganast leiba. Juhan oli Einmanni läind ja pidas seal pärast Maltsweti kohta. Sellest saigi oma nime ‚Maltsweti Juhan‘…“
„Ta priinimi olla Leinbärk,“ tähendas Tooma-Jüri Rein wahele.
„Leinberg neh,“ kinnitas kõrtsmik, kui endine saksateenija, painduwama keelega. „Tema nimede lugu tean mina koa kõige paremini. Nagu ütlesin, oli neid neli wenda. Aga nimede järele ei tea neid keegi wendadeks pidada. Kõigil neljal on isesugused priinimed — kentsakas tükk küll!“
„Kuda see siis tuld?“ küsis keegi noorem mees.
„Tuld nõnna. Kõik neli eland, kui mõisnikud talupoegadele liignimesi andsid, üksteisest kaugel lahus teistes waldades. Nii soand igaüks ise-nime, sest üks ei teand ju, mis teine omale nimeks wõttis wõi mis herra andis. Juhani ühe wenna priinimi on Malts, teisi ma ei tea. Juhan luband omale esti talu järele nime ‚Maltswet‘ wõtta; seda soand üks wend kuulda ja soowind wennaga ühenimeliseks soada, asi läind aga teisiti, sest Juhan walind omale ‚Leinbergi‘ nimeks, mis tema meelest ilusam ja pehmem old, ja teine wend soat ‚weti‘ wett wedama ja leppind ainult poole nimega: ‚Malts‘. Juhanit aga hüitakse tänapäewani Maltswetiks, ja suurem hulk rahwast ei teagi, et ta liignimi Lein-
