— 182 —
lahti ja rääkis healega, mis nagu kusgilt õõnest sügawusest, nagu kiwide ja kaljude wahelt tuli:
„Sinu sees elab kurat. Ta wahib sinu silmadest, ta õiskab sinu healest, ta paneb su kõrge rinna hirmsa himudega paisuma, ta on sulle oma ahned küined sõrmede otsa annud. Kes karjus sinu seest nii koleda healega, et põrgu wastu kajas: ‚Laske mind elada!‘ See oli saadan ise, see oli tema heal!… Ma näen sind wajuma, õde, langema, üle ääre kukkuma, ja seal all, seal sügawas, seal, kuhu sa lendes kukud, seal lõõmawad leegid nagu nilpawad keeled, ja kole naermine ja hirmus nutmine ja hammaste kiristamine kostab, ja sind wõetakse tuliste hangude ja punawate harkidega wasta ja wisatakse tulde, kus see kõige lõõskawam on… Õde, kas tead, mis põrgutuli on?… Kas tead, mis wiime päew on?… Woata ometi, woata sinna alla, waata sinna põlewasse kuristikku, kus tuhanded sarwikud keksiwad! Kas näed nüid?“
Elts tundis were enesel põue põhjas anguwat ja ärarääkimata hirm pigistas südame tal kokku. Nõnda polnud ta oma õde weel kunagi näinud. See polnud enam Anu, see oli keegi wõeras olewus, teadmata, kas inimene wõi waim, — see oli wiirastus.
Elts raputas ennast kõigest kehast ja äigas käega paar korda üle silmade, et pildist, mis ta nägi, mis ta sisemust köitis, lahti saada. Ja et ta ometi Anu ära tundis, kui ka ainult tema näomudeli ja kehalaadi järele, siis püidis ta wiirastust naeruga ära peletada, ja hirmu tagasi tõrjudes ja julgust appi kutsudes hakkas ta heleda, põrgulise laginaga naerma…
Wähemast Anu meelest oli see naermine põrgulik. Tema ei mõistnud niisugust noorest, terwest rinnast ahastuse läbi wälja pitsitatud naerulaginat. Ta ei uskunud, et õde teda pööraseks, meeletuks pidas, sest ta tundis enese täie mõistuse juures olewat. Ja et tal see tundmus oli, siis pidas ta õde selleks, kes mitte ei teadnud, mis ta tegi ja rääkis. Õe sees walitses ju see wõeras waim, keda tema kuradiks kutsus.
Mõne silmapilgu seisis ta nõuta, mis teha. Siis korraga sai ta kalk, nagu terasega ülelöödud nägu soojema
