— 177 —
usukannataja au sisse tõusis, niisama, nagu ta laimatud ja pilgatud poolehoidjad iseendid oma usu eest kannatawateks märtriteks hakkasiwad pidama, ja nad hoidsiwad seda sõgedama armastuse ja truudusega tema poole, nii nagu nad isekeskes solidariteedi-tundmuse kõwendatud sideme pitsitusel ikka koomale kokku liitusiwad. Kõik see kius ja laim edendas ainult nende fanatismust.
Muidugi kaswas sel lool nende kannatamine, kes maltswetlastega lähedalt koos ja nende meelewalla all elasiwad, ilma nende usulisi püideid omandamata. Need kannatasiwad wälise ilma laimu ja kiusu all niisama, nagu majas walitsewa fanatismuse armuheitmata wägiwalla all. Neil ei olnud tuge ega tröösti kusgilt leida. Niihästi Maltsweti otsekohesed wastased, herrnhutlaste erakond, kui ka usu kohta leiged „ilmalapsed“ wiskasiwad nad päris „maltswettidega“ ühte patta ja tõukasiwad nad enestest ära.
Oma hädas jooksis Kiisa Elts esiotsa sagedasti üle tänawa Lõhmusele, et nuttes wanema õe kaela langeda ja teda appi hüida. Nad oliwad ju ikka nii head sõbrad olnud, täis piirita usaldust üksteise wasta, ja Anu armastas terast, alati naerwat õekest kõige oma kuldse südame pehme õrnusega niikaua, kui wiimane tagasi mälestas. Ta oli siis esimene, kellelt Elts oma kitsikuse kohta arusaamist, abi, tröösti, wähemast aga kaastundmust pidi lootma.
„Anu, nad teewad mu ogaraks oma utsitamisega,“ kurtis ta nuuksudes, „nad peawad mind nagu hulluks koeraks, keda waja ööd ja päewad waritseda ja piitsutada ja onni külles kinni pidada, suust ja kõrist ja kõigist jalust seotud! Ma ei tee jo nii rasket pattu, et ma hommikust õhtani pean paluma ja huluma ja ohkima, ma põle jo kedagi ära tap ega paljaks riisund!“
„Aga kas sinu wanemad on kedagi ära tap wõi paljaks riisund? Kas mina olen kedagi ära tap wõi paljaks
riisund?“
Ja kuna ta nõnda küsis, käis ta käsi silitades tütarlapse brongsi-karwa siidijuukstest üle, ja ta sinine silm waatas sügawasti õe weel sinisema silma sisse. Aga Eltsel oli tund-
