— 164 —
See kõik tuli nii ootamatalt ja sündis niisuguse tuhinaga, et teised töölised, silk-leib hammaste all, ammuli suuga pealt waatasiwad, ilma et sõnagi oleksiwad märganud lausuda.
Poiss maast ülesse ja, nii werine kui ta oli, junkrule kaebama.
Junkruks kutsuti mõisas ühte sundijat, kes opmannist alam, aidamehest sugu ülem — nii umbes walitseja abiline — oli. Mats teadis, mis ta tegi, kui ta selle wõimumehe juurde kaebama läks. Eks olnud ju junkru-Otto wennaste koguduse hoolekandja, Aniste Thomsoni südame-sõber ning „Maltsweti waleusuliste“ kurjem wihkaja.
See mees saatis korda, mida poiss soowis. Triinu sai õhtul mõisa tallis kakskümmendwiis hoopi. Haawatud wihamehele anti luba, nuhtlemist pealt waadata. Ka junkur ise seisis juures, luges löökisid ja sundis wahimeest taga „tublisti säru“ andma, et „waleusu kuradit ja Maltsweti nõidust“ tüdruku seest wälja uhtuda. Junkur oli uhke oma jumalameelepäralise teo peale, mida ta tõsisel mõttel „usupuhastamiseks“ ja „kurjawaimu wäljaajamiseks“ pidas.
Kui Triinu koju jõudis, oli tal nii wõeras nägu, et teda ära ei tahetud tunda. Ta silmamunad tungisiwad pealuu seest wälja, alumine huul oli katki näritud; et waenlase kuuldes mitte oma walu ilmutada, oli ta peksupingil waikinud nagu sukk, selle asemel aga hambad sügawasti huulde löönud. Tüdruku waade oli nõrgameelse waade, ta nägu surnu-nägu.
Ja nüid sündis midagi, mis muul ajal noorest tüdrukust näotu ja naeruwäärt oleks olnud, mis praegu aga kohutawalt, hinge-wapustawalt mõjus.
Triinu astus peremehe ja perenaise ning kõigi kodakondsete ette, kiskus riided üle pea, näitas neile oma werist ihu ja karjus, hirmsa häbiwiha pärast meeletu:
„Lugege siit oma usku! Seie on teil usk üles pandud! Kas oskate seda kirja lugeda?…“
Ja ta keeras ennast ringi, et kõik tema sinist, paatunud werega kaetud, risti ja põigiti lõhki kistud keha pidiwad nägema, ning kisendas kaugele üle tänawa kostwa healega:
