— 162 —
siwad nad kaagi peal. Nad oleksiwad rõemsad olnud, kui kiriku põrand suu oleks awanud ja nad alla neelanud.
Wahtijate sosin ja sahin kestis ka jumalateenistuse ajal edasi ja sai wahel nii kuuldawaks, et õpetaja Hirschhausen keset jutlust paar korda peatas ja oma nerwliku pilgu pahaselt üle koguduse laskis käia. Wiimasel puhul nõudis ta koguni mõne noomiwa sõnaga rahu.
Korraga tundis Elts, kuda soe ja niiske suu ta kõrwale lähenes ja wänge puskari-lõhna seest sõnad teda riiwasiwad:
„Prohwedi tibuke, kas nüid ilmalapsi lakka weel lased?“
Ja Triinud tõmmas keegi käisest ja sosistas:
„Püha neitsi, kas tahad sealiha ja weriworsti soada?“ —
Sel lool polnud imeks panna, et kirikuskäimine ja üleüldse teiste inimeste hulka ilmumine Elsele ja Triinule, ja nendega paljudele teistele noortele inimestele maltswetlaste peredest ja perekondadest, piinaks sai, mille eest nad endid püidsiwad hoida. Nad saiwad argadeks nurka-pugejateks, ärahirmutatud pelgulisteks, wõi tigedateks kiusupunnideks, salalisteks küinistajateks. Nende elu oli kihwtitatud.
Elts ja Triinu wõtsiwad kawaluse appi, et kirikusundusest wahel peaseda.
Juba nikastas üks laupäewa-õhtul jala nõnda ära, et teisel hommikul koikus oigas, juba oli teisel nii kange pea- wõi hambawalu, et kirikusse ei wõinud minna. Häda õpetas mõlemaid haigeosasid nii osawasti mängima, et Mihkel ja Liisu endid mõne hea korra petta lasksiwad, enne kui kelmus wälja tuli, mida muidugi ilmlõpmata noomimistega ja kõwendatud kiriku-sundusega nuheldi.
Seepeale katsusiwad waesed tüdrukud teist wiisi õnne: nad hoidsiwad kirikus ja kirikusse minnes maltswettidest wõimalikult eemale ja pugesiwad, kui wähegi saiwad, pererahwa ligidalt salaja mujale, kuhugile nurka, kus neid tähele ei pandud. See abinõu lõi mõne aja ette, ja kui ta enam ette ei löönud, kui Mihkel wastased, kes oma usku salgasiwad, jälle pehmeks noomis, siis hakati mõne muu wiguri peale mõtlema, mis neile pilkajate eest rahu pidi muretsema.
