— 154 —
„Ehk heidab siis taewane isa ometi armu mu waesekese peale ja jätab poari oastatgi wahele! Ja kui ta seda ei tee — ehk annab meile rohkem leiba nende toitmiseks ja mulle parema terwise!“
Kui Tõnis, see sündinud kahtleja, oma kulunud kõnekõlksuga wastas: „Ja ning ei… Nõnna wõi teisiti… Eks soa näha, kui soab näha!“ siis wõttis naine kurjad sõnad ja pisarad appi ja ässitas peremehe ja perenaise ta peale, ja kõik koos tümisiwad waest wõlgnikku niikaua noomimistega, kuni ta pehme oli nagu narts ja kõik tõotas teha, mis nad soowisiwad.
Ta wõrukael pettis neid.
Ta tegi, nagu Sanglepal tehti.
Ta wiskas Wiiu nähes piibu ahju, nõutas omale aga salaja teise.
Ta kallas peremehe nähes wiimase wiinatilga lähkripõhjast maha, näppas aga mõisa wiinaköögist warsti uut ja käis peidupaigas keelt kastmas, kui süda wesine oli.
Ta wahetas kesiku patuste juures kahe lamba wastu ümber, andis aga sealihale tublisti witsu, kui ta seda õnnekaupa kellegi käest sai, kes suud oskas pidada…
Wiiu ei usaldanud teda hästi, seepärast pani ta tema walju walwuse alla. Ta walitses tema järele nagu karjane pahura looma järele.
Seda märkas Tõnis ja õppis ettewaatlikuks nagu hirw, kawalaks nagu rebane. Ta heitis Kiisa Jaaniga, kes sellesama ususunduse ja usupolitseilise luuramise all kannatas nagu temagi, kokku, et üksteist wastastikku keelatud wilja maitsmises ja selle warjamises toetada. Üks muretses teisele salakaubana tubakat, wahel ka wiinamärjukest, ja neil oli ühine peidupaik, kus nad oma sala-wara piiluwate silmade eest warjasiwad.
Ainumaks kaasteadjaks oli neil Mikk, uskliku peremehe uskmata poeg. Seda kaasteadjat aga wõisiwad nad usaldada. See aitas neid nende kelmuses wennalikult, see muretses neile, kui nad oma nõu ja tarkusega kuiwa peale jäiwad, kas wõi oma rahaga konterbandi kätte, ehk ta küll ise ei
