— 147 —
Nende tädi Truutu, kes majas perenaise kohuseid täitis, oli üks neist jumalakartlikkudest eitedest, kes palwetunnis wägewasti ohiwad ja ägawad, silmi niisutawad ja pead kõigutawad, igapäewases elus, töö ja talituse juures, aga eneste ja ilmalikkude inimeste wahele mingit wahet ei jäta. Kõik oma ajal, näis Truutu juhtmõte olewat. Kui lasteta lesel polnud tal ilmas midagi, mis teda peale töö elu külge oleks köitnud, ning see tema ainus elupide hoidis teda niiwõrt liikwel, et tal palju mahti ei olnud usuga sügawamalt tegemist teha. Nõnda oli ta liialdamise ja märatsemise eest teatawa määrani hoitud, ning tema oli majas ainuke, kes Madisele esiotsa Maltsweti lahkõpetuste tegelise täitmise asjus weidi oppositsioni tegi. Et tal aga waimline jõud, nende õpetuste kaitsjat ja wäljalaotajat lüia, puudus, ja et ta Madisele, kelle palwewaimust ta suurt lugu pidas, haiget ei tahtnud teha, siis heitis ta tema warsti majas maksma pandud uutele määrustele alla, seda enam, et Maltsweti jutlustel tema kohta umbes seesama mõju oli, nagu huwitawal näitemängul inimese kohta, kes raske kehaliku töö järele arwasti kord teatrisse läheb meelt jahutama.
Ainus hing majas, kes Maltsweti usust puutumata jäi, oli peremehe elatanud ema. See oli pudenew muld, kellel enam mahti ei olnud pattu teha, kellele siis ka uus armuõpetus kasu ei wõinud tuua. Tema kõrwad oliwad igale uuele õpetusele juba lukus, ta jalad ei kandnud teda enam kirikusse ega palwemajasse, kui ta ka seal prohwedi wastastele palmitsemata juukseid oleks tahtnud näidata. Talutoa suits oli ta silmadgi wälise ilma nägemiseks niiwõrt ära nürinud, et ta muutusi, mis uus usk ta kodakondsete wälimusele kaasa toonud, enam hästi ei näinud, ja selle üle, mis ta nägi, ei mõistnud ta waene ärakõdunenud aju enam mõtteid soetada.
Ta teadis ainult, et tal suur, suur poeg on, kellest Jumalal hea meel, ja ta näo üle libises nagu surew ehahelk, kui see suur poeg, käed ristis, silmad lae poole, laua ees põlwitas ja Issandat kõige pere pattude pärast püidis lepitada.
