— 125 —
pani. Aga ka tema teenistuse-aasta oli juba peale hakanud ning ülesütlemise ja äramineku peale wõis ta alles tulewal kewadel mõtelda.
Palwewaim oli Kiisa peres juba ennegi wõimsalt walitsenud, nüid tõsteti ta aga päriselt aujärjele, nüid suruti iga eluawaldus, iga hingeline liikumine, iga mõte tema ainuwalitsuse alla. Jumala teenimine muutus Jumala orjamiseks. Oli palwe-lugemine enne enamisti pühapäewane ja äripäewadel ainult õhtune toimetus olnud, siis ei lastud nüid enam ühtegi hommikut ja õhtut ega ühtegi sööma-aega ilma palwetamiseta mööda, ning laupäewa- ja pühapäewa-õhtutel peeti korrapäraliselt täielist jumalateenistust laulu, jutluse ja lugemata palwetega, millest ka üleaedsed osa kutsuti wõtma. Pühapäewa hakati nii põhjalikult pühitsema, et leesse tuld ei tehtud ja lõunaks leent ei keedetud, waid pühapäewa-lõunane leem söödi juba laupäewa-lõuna ära ja terwe pühapäewa jooksul tuliwad teenijate ja töötawale laste kurbtuseks ainult külmad toidud lauale. Ime oli, et hommikul silmi pesta ja pead sugeda lasti ning et majaloomi pühapäewal talitamata ei jäetud! Maltswet pani hingamise-päewa pühitsemise peale suurt rõhku, ta oli sellest oma wiimastes jutlustes kõwa noomimisega rääkinud; kes siis tema truu jünger tahtis olla, pidi seda tähele panema. Kiisal elati nüid, nagu ilmalaste pilkaw suu ütles, „külmast kördist ja igast sõnast, mis Maltsweti suust läbi käinud.“ Ainus heal, mis Kiisa talust weel wälja kuuldus, oli waga palwe- ja lauluheal. Kiisa Mihkel ja tema koda orjasiwad Issandat. Kiisa Mihkel oli oma maja templiks ja iseenese preestriks teinud. Maltsweti Juhan oli ülempreester.
Muidugi pidiwad kõik kodakondsed majas trooniwale kõigewägewamale palwewaimule alla heitma. Kes heaga ei tahtnud, seda sunniti. Fanatismus teeb kõige heldema inimese wägiwaldlaseks, kaswatab wagusast tuwikesest küinistawa kulli.
Ja tõesti polnud kumbgi halb inimene, ei peremees Mihkel, ega perenaine Liisu. Tigedusest ja waljusest oliwad mõlemad priid, iseäranis wiimane. Mihkel oli õiglase, lep-
