— 116 —
olla… Wõi oli ta lihtsalt nukker, et ta naise, keda ta süda ei suutnud unustada, teise majasse oli pidanud minna laskma ja ise nüid tuppa oli astumas, kus teda külm, tühi säng ootas?
See säng polnud mitte ikka tühi olnud, küll aga külm. Tõnu-Peetri Madis oli mõni aeg peale Kiisa Anu meheleminemist naise wõtnud, sest tal oli, talu pärast isa surma oma kätte wõttes, kuna ema liig elatanud oli, perenaist kahe töötawa käega waja. See oli aga ka ainult perenaine kahe töötawa käega, oli ta ainult sängi täide, mitte soendaja. Madis ei tundnud tema ja tema Madise wastu muud midagi, kui et nad kaks paari heitnud töö-inimest on, kes walitsewa kombe järele ühes sängis pidiwad magama ja, kui juhtub, lapsi soetama. Madli kolis aga enne, kui ta tawalise tähtaja järele emaks sai, soojatõbe kutsel Tõnu-Peetrilt Madise kiriku lähedale maa alla elama. Sest saadik oli Madis lesk ja perenaise kohuseid majas täitis ta wana tädi.
„See tuleb weel,“ sosistas Madis, kui ta oma tühja, külma sängi heitis ja takuse waiba üle kõrwade tõmmas, „kõik tuleb weel, ja nad peawad mind seestpidi tundma soama, seestpidi… Ja tema koa — just tema…“
Teadmata on, kas ta Maltswetti wõi Lõhmuse Anu selle „temaga“ mõtles…
Kugli küla tondisilmad wilkusiwad täna õhtu haruldaselt kaua raske, märja pimeduse sisse. Nähtawalt oli elanikkudel pisikestes, tahmastes koobastes üksteisega palju, palju pühapäewast juttu westa, juttu, mis nende laugedelt une, nende liikmetest wäsimuse, nende südametest tuima, roidunud rahu ära peletas.
Wiimaks hakkas üks hale silm teise järele kustuma. Kõige wiimane oli see, mis Kiisa talust, sealt, kus prohwet öömaja pidas, nagu peenike kuldne niit üle tänawa küinis.
Nüid oli terwe küla tõrwakarwa ööga kokku liitunud suureks mustaks hauaks, milles elusad surnud Jumala imetegudest und nägiwad…
