— 10 —
„Miks sa siis naerad?“
„Inimesed on nii tölbid!… Kugli otsib abi, aga ise ei teagi, et abi otsib.“
„Ei tea?“
„Krrae! Ei tea. Nagu mähkmetes laps ei tea, et ta karjudes kedagi kutsub… Kugli kutsub Maltsweti Juhanit…“
„Keda ta peaks siis kutsuma?“
„Jah, keda ta peaks küll kutsuma! Kas kotkast, wõi kullisid ja hakkisid?… Noja — neid!…“
Ja wana wares naeris jälle naeru, mis nutt oli, ning nuttis nuttu, mis naer oli. Siis jäi ta mõttesse ja hakkas, kui ta oksa külles nokka teritanud, oma tiiwa-alust nokitsema.
„Wanakestel on oma iseäraldused,“ mõtles noor wares, kellele teise jutt kaunis arusaamataks jäänud, ning pööras oma tähelepanemise jälle Kiisa pere poole, kus rookimise- ja ehtimise-töö ikka weel edasi kestis. Ta nägi, missuguse uudishimuga majaloomadgi seda pühapäewast tööd, mida patuks ei peetud, pealt waatasiwad, ja kuidas nad imestades pead raputasiwad — lehmad ja lambad kaewu-künal, ühesilmaga Muri koja-läwel, kanad räästa all ja röhkiw emis selle pruukosti kallal, mille Kiisa Mihkli ruun, hommikul teele minnes, tema jaoks lauda ette maha jätnud. Kõige uudishimulikum oli ühesilmaga Muri. Kui ta õues Miku ja Eltse, Tiina, Lülli ja Manni tegewust juba küllalt igast küljest arwustades waadelnud, hüppas ta holpsti läbi suitsu ukse-august tuppa, et ka seal oma ainust, aga terast silma proowiwalt ringi käia lasta. Ja isegi laiska harjaslooma ajas uudishimu pilgukest tuppa heitma. Warsti ilmus tema pikk, ilane torunina ukse-augu peale, ja ta tegi kõhurääkija toonil, kõige madalama bassihealega, niikaua lühikesi pilkawaid tähendusi uue tubase korra üle, kui perenaine seda pahaks pani ja talle roobiga nina peale andis, nii et ta kiunudes oma patused lõuad tagasi tõmmas…
„Krrae! Lähme waatame, mis teised abiotsijad külas teewad,“ ütles wana wares noorele, kui ta oma särgi täidest tühjaks otsinud. „Ma usun, terwe Kugli on warsti jalul.“
