— 108 —
Jumala saadiku teiste nõuete üle ei peetud palju aru, sest nende täitmine oli suuremale hulgale kaunis kerge. Sealiha ja werd sõi talupoeg arwasti, ja kui see ka pühapäewadel, iseäranis suurtel pühadel, maitsew maius oli — ilma selleta wõidi ka läbi saada, need toidud ei mänginud talupoja elus tähtsamat osa.
„Ma olen kuuskümmend oastat wana, ja ma ei tea mitte, kas ma eluaja kohta kuuskümmend naela sealiha ära olen söönd!“ hüidis saunamees Niine Mats, kui naine talle Maltsweti õpetust meelde tuletas.
Naine leidis selle küll nagu liialduse olewat, ei wõinud aga wanamehele arwude najal ära seletada, kui palju tema ja ta ise eluaja kohta sealiha ära tarwitanud. Palju seda tõesti ei olnud.
„… Tema õpetused on õiged ja nende järele tahame teha!“
„… Nende järele tahame elada!“
Nõnda oli Kugli küla elanikkude tuju pärast Maltsweti esimest lugemist. Waimustus suure kõnemehe ja piiblitundja kohta tasandas selle teed talust talusse, südamest südamesse. Imeks ei ole panna, et need kaks, kes prohwedi lähemast ümbrusest, Kiisa talust, tema jalge eest, joowastusest mitte kaugel olewa tuju kaasa tõiwad.
Tõnu-Peetri Madis kandis Lõhmuse perenaise last — tema tungiwa soowi peale oli noorik lapse tema käe peale andnud — ning noor naine, kes auklisel teel sagedasti komistas, hakkas tihti tema käewarrest kinni.
„Madis!“
„Mis sa soowid?“
„Anna mulle head nõu: kudas wõiksime minu meest peasta?“
„Seda meest peasta?! Ää nüid lapse juttu aja!“
„Ma usun siisgi —“
Madis naeratas umbusklikult.
„Waene hing!“ ütles ta pehmelt, „ma soan ju aru, et sa tema peastmist südamest soowid, aga kuda sa tahaksid seda peale hakata?“
