Mine sisu juurde

Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/68

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
71

saad lugeda kõiki neid arwustusi, neid kõnede ja läbirääkimiste referatisid, neid följetonisid, neid —

Mathilde.

Aga see’p see õndsus ongi! Oma pühitsetud nime igast lehest leida, igast suust kuulda (ülewoolawalt) — Ludwig, ma olen sinuga rahul!

Sander.

Seda ma arwan! Ka sina kannad ju Sanderi nime.

Mathilde.

Ja rahul olen weel sinu pühendusega, mida siin täna kui „Eesti perekonna-meele kaunist ja kallist ilmutust“ nii soojalt kiidetakse! (Peast deklamerides.)

„Oma armastatud naisele ja oma kallile äiale abikaasa- ja poja-truuduses Ludwig Sander“ — tõesti, ses kahekordses pühenduses on „õnnerütmust ja rahumuusikat“, nagu arwustaja nii luulelikult tähendab!

Sander
kohase lõustaga.

Wõi rahumuusikat! Kui ta mehike teaks, mis muusik siin enne „Pisuhända“ mängis!