Mine sisu juurde

Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/65

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.

68

Sander
nagu ülemal.

Wõi sinu luuletaja!

Mathilde
tema pead paitades.

Minu kuulus mees!

Sander.

Kuula, aga kuula! Sinu õrnus näikse ju iga päewaga kaswawat — ma ei tunne sind enam äragi!

Mathilde.

Sest et mina sind ikka enam tundma õpin!

Sander.

„Pisuhänna“ kriitikatest alles!

Mathilde.

Aga kust siis mujalt, kallike — see on ju sinu esimene trükitud teos!

Sander
tõsinedes.

Minu loomusest, minu kõrgemast olemisest pidid mu ära tundma — isegi minu kokkulangenud ehitustest —

Mathilde.

Neist ka?