otsast peale hakkan. (Nihkub temale ligemale.)
Waata, Piibeleht, — kui mina politehnikumi lõpetasin ja õpitud ametiga algust tegin, siis olin kehw poiss nagu sina praegu, aga elu mõistmise poolest mitte just pea peale kukkunud. Kindel aimdus ütles mulle: walitud kutse on hea asi, aga kui sa mitte just geenius ei ole, siis puhub sul nii mõnigi tuuleke jalge alt läbi, enne kui seisma jääd. Ja kui sa siis wiimaks seestpoolt ja wäljaspoole nõnda oled paigutatud, nagu sa kui kulturi-inimene õigustatud oled nõudma, siis on su palg ehk juba kortsus ja pea hõbedane otsas kõigest sest tööst ja waewast. — Kas pole õige, wennas?
Teadagi!
Leiduski siis sünnis ja meeldiw tütarlaps. Tuli küll wõistelda, preilil oli diplomide wahel walida, aga ma wõisin enda omale mõnda juure lisada, mis teistel napipoolne — wilajama piha ja saksema nina näituseks. No, ja nõnda klappiski. Ühel heal päewal olin jalaaluste tuulte wastu kinnitatud, selle linna immobili-omanikkude hulka üles wõetud ning raha-asu-
