Mine sisu juurde

Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/113

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

116

Sander
on tugitooli wajunud ja hõõrub walusal ilmel otsaesist.

Ja sina arwad, et minu südametunnistus mind lubab sinule abiks olla selles ilmkuulmata tükis, mis sa wanamehele tahaksid mängida?

Piibeleht.

Arwan küll. Sul on solidne, hästi träneritud südametunnistus. Tuu lubas sul omaaigu wanamehele lootusrikast inseneri ja tema tütrele südant-sulatawat luuletajat ette mängi, see lubas sul alles hiljuti wanamiist, enda naist ja kogu ilma wõõra waimutööga tüssata, see lubas sul praegu ka keelt nilbata oma nadu waranduse järgi. Sa wahetad ennegi kaks mõistet teineteisega ärä: südametunnistuse ja argpüksuse.

Sander
wäikse waheaja järele kaeblikult.

Kui sa teaksid, kui wäga wanamehe hing selle ettewõte küljes on, kui õnnelik ja uhke ta oli, et tal korda läks wanapreili