— 82 —
ja tule abiga usku wälja lautasiwad, ei wõinud, nõnda kui ju ülemal lühidelt tähendasime, paganate silmist muud olla, kui ahned maa ja maksude tahtjad ja priiuse käestkiskujad. Sellepärast paniwad nemad kõige jõuuga ristirahwale wasta. Ristiinimeseks saamine ja priiuse kautamine oli nende arwust ükskõik. Sellepärast oliwad paganad wisad ka hääd ja kallist õpetust kuulma, mis mõned wagad mungad — sest ka neid oli sell werisel ja pimedal ajal — mõnikord hoolega püüdsiwad anda.
Kust selleaegne wägisi ristimine tuli, saame alamal pitkemalt seletama.
Kolmandaks oli ristirahwa elu sell ajal mitmes tükis ise hukas. Waga kristlikku eesmärki nägiwad paganad wähe. Preestrid ja mungad tahtsiwad suuremat jagu häid päewi elada ja ilmalikku wara korjata. Rüütlid painasiwad uusi ristilapsi oma wiisi ja oliwad küll sõa wennad, aga mitte Kristuse teenistuse wennad.
Mitme nurjatuse kõrwal koduses elus tuleb weel seda meele tuletada, et ristirahwas sell ajal ka oma usutunnistuse pärast riius elasiwad, iseäranis õhtupoolsed Roomausulised ja hommikupoolsed Greekausulised. Mõlemad ütlesiwad oma ristimise parema ja õigema olewat. Juhtusiwad siis mõlemate missionäärid paganate maal kokku, pidi neil tüli tulema ja paganate meel nii segaseks saama, et nad kummastki ristimisest lugu pidada ei teadnud. Niisugust kahepoolist ristimist on ka meie maal olnud, aga Roomausule jäi maa.
Ka Roomausuliste missionääride eneste wahel oli ristimise pärast mitukord tüli, nii kui Eestimaal Daanlaste ja Sakslaste wahel, ja wiha läks mõnikord nii palawaks, et tõine missionäär tõise ristilapsed lülli poos, et nad wastaniku käest oliwad ristimise wasta wõtnud.
Mis mõte pidi sääl ristilastele ristimisest ja ristiusust pähä tulema? Kudas wõis nii himu, ennast ristida lasta, pagana südames tõusta?
