— 8 —
malewa oli osast jalawägi osast ratsawägi. Enne kui malewa minema hakkas, ohwerdati Jumalatele, et nad ettewõtmist õnnistaksiwad. Mõnikord heideti liisku, et teada saada, kas peetud sõanõu ka Jumalate meele pärast. Oli kõik ette walmistatud ja ära tallitatud, siis mindi kokkutulemise paigast, kell maja nimi oli, hulgana minema.
Kui mehed waenlase maale saiwad ja kogutud sõawäge neile wasta ei tulnud, siis lahkus malewa mitmesse jagusse. Üks jagu tungis ühele, tõine tõisele poole inimeste elupaikadesse. Mehed, kes kätte puutusiwad, leidsiwad enamiste surma, naesed ja lapsed wõeti ja wiidi wangi, kallim wara riisuti ära, hobused ja karjaelajad aeti omale maale; mis kaasa ei kõlwanud wõtta ehk liikumata paigale pidi jääma, sai ära rikutud, nii nimelt nurmed; majad ja hooned pisteti põlema. Sedawiisi tallitati ja rüüstati iseäranis siis, kui Eestlased etteteadmata naabri maale tungisiwad, et wana kurja ja kahju naabrile kätte maksta. Mõnikord sündis see kõik nii äkiste ja ruttu, et inimesed mõteldagi ei wõinud, metsadesse eest ära põgeneda. Oli werine kättemaksmise töö tehtud, siis kiputi niisama ruttu omale maale tagasi, kui säält tuldud oli.
Tõistwiisi oli sõakord, kui kogutud waenlase wäele wasta mindi. Siis jäi ka Eestlaste malewa ühtekokku. Mõnikord jagati wägi küll ka kolme jagusse, aga mitte, et ühest lahkuda, waid et selle läbi kudagi wiisi jõudsamine sõdida ja üks tõisele abiks olla. Taplus alustati suure wiha ja wuhinaga, mis juures kõwaste kilpide pääle paugutati ja muidu suurt kärinat tehti.
Sõariistad oliwad mõõgad, odad, ahingid, sõanuiad, taperid ehk kirwed, ammud ja nooled. Odadega pisteti, kui ligi oldi, ehk wisati, kui kaugelt pääle hakati. Warjuks ja kaitsjaks ihule oli kilp. Et Eestlased suure julguse ja wahwusega taplesiwad, tunnistawad ka nende waenlased. Meresõas püüdsiwad nemad waenlaste laewu wisatud tule lontidega põ-
