— 78 —
Et Eestlastel ju pagana ajal sõna pidamine tuttaw ja kallis asi oli, tunnistab meie wanasõna:
Sarwist härga seutakse, |
Et meil ja Soomlastel seesama wanasõna ja et ta meil ja neil kõigiti kokku käib, tähenduse, sõnade ja riimi poolest, see on täieline tunnistus, et sõna siis ju sündis, kui Eestlased ja Soomlased weel üks rahwas oliwad, see on: enne seda aega ju, kui meie esiwanemad Läänemere kaldaile tuliwad, mis mitu sada aastat enne Sakslaste meile tulemist juba sündinud oli.
Kui Eestlased siiski sagedaste oma tõutust Sakslaste wasta ei täitnud ja sõna ei pidanud, kui nad mitte üksina ristiusust jälle pagana usku tagasi ei langenud, waid ka mitukord tehtud rahu rikkusiwad ja sõdima hakkasiwad, siis ei tohi meie ära unustada, et Sakslased sõawäega seia oliwad tulnud ja wägisi maad ja wabadust Eestlaste käest ära wõtsiwad. Priiuse kautamisega oli orjapõlwe hakatus ühendatud. Orjuste ja maksude eest, mis Sakslased Eestlastele pääle paniwad, ei saanud neile ei mingisugust tasumist osaks. Wõõrad külalised ei toonud neile nende arwust ka kõige wähemat tulu mitte. Eestlaste silmist ei wõinud Sakslased muud olla, kui wägiwaldsed sõasünnitajad ja ahned maa ja maksude tahtjad. Sest pidi meie esiwanematel, kes, nõnda kui iga elawa waimuga, kindla meelega ja wahwa südamega rahwas, oma omandust, wabadust ja isamaad kalliks waranduseks pidasiwad, tuline waen ja wiha südamesse siginema. Et nad siis ka häämeelega ilmaski rahu Sakslastega ei teinud, waid häda sundusel, on kerge ära mõista. Ja mis nad häda sundusel oliwad pidanud tõutama, ilma et ükski Eestlane oleks wõinud ütelda, mis õigus Sakslaste tulemisel ja nõudmistel oli ehk mis kaswu nende jäämisest Eestimaale ja
