— 75 —
ei tarwita? Kas kokkusündimine ja ühteühenemine rahu lastele ei kõlba? Igamees leiab kostuse ise.
Eestimaal on praegu tähtsad ajad. Wana orjapõlw, oma ohakate ja okastega, oma tooruse ja tuimusega, oma raskuse ja ränkusega, on kadumas, uus waba põlw astub asemele, uus elu ja ilu on ju ärkamas. Aga igas paigas ja igal ajal toob uus elu ka uusi töid ja toimetusi ja need tahawad kõik tegijaid. Tegijaid ja töömehi meil ehk ongi oma jagu. Waldadel on omad wanemad ja walitsused, küladel omad koolmeistrid, kihelkondade kohta mitu iseammetnikku. Aga kas nemad ka kõik tõsist Eestirahwa tulu tunnewad? Ehk kui nad tunnewadki, kas nad ka kõik nii kui tarwis oma tundmist täidawad ja tema järele teewad? Ehk kui nad teewadki, kas walitseb ja juhatab kõiki wana kallis üksmeel? Paraku, ei mitte. Peame tõt tunnistama ja ütlema: Üks ürgab ühele poole, tõine tõmbab tõisele poole, kolmas weab suisa soho. See on meie ajal mitme asja ja ammeti kohta Eestimaal täieste tõsi. Aga kas sedawiisi isamaa asjad edasi astuwad ja wanad puudused paranewad? Ei mitte!
Iga kogukond, iga kihelkond, iga rahwas on üks enam ehk wähem liikmendatud olemine, üks iseäraline seltsi astumine, üks iseäraline elaw ühendus, meie ihule kõigiti sarnane, kelle elu üksi siis kaswada ja kosuda, kauniks ja kõwaks wõib minna, kui kõik liikmed korra pärast tööd teewad, kokku sünniwad, ükstõisele abiks on, jalad käsi ja käed jalgu, silmad kõrwu ja kõrwad silmi awitawad. Ka rahwa ja tema iseäraliste ühenduste elu wõib üksi sedasama wiisi õitseda. Inimesed ja ammetnikud peawad kokku sündima, kokku hoidma, meelt ja mõistust, jõudu ja julgust ühendama. Ühel meelel ja ühendatud jõuuga wõiwad ka wäetimad wägewaks saada ja suuri asju sünnitada.
Sünnib kõik nii, kui praegu tähendasime, siis on iga ihu, iga inimeseliku ühenduse üleüldine elu terwe ja tugew, ja jälle
