— 66 —
ja nõnda kui osawad Wenelaste ambukütid mõne hää surma noole Sakslaste laagrisse saatsiwad, niisamati wiskasiwad ka need kõigilt poolt oma suurte masinate abiga tulisid raua tükka ja potta, mis tuliste asjadega täidetud oliwad, linna. Sedawiisi läks hulk aega mööda. Mitu päewa wõideldi ühtepuhku jätmata… Taplusele ei nähtud otsa tulema. Küll liikus torn linnale ikka ligimale, aga Eestlased ja Wenelased ei näidanud mehise wastapanemise puudust ja wiskamise masinatega… mõistsiwad nemad wäga tugewaste ja jõudsaste tallitada. Wiimati astusiwad piirajad kokku uut sõa nõuu pidama. Üks nende ausamaist päälikutest… andis nõu, wiibimata kõige jõuuga tormi jooksta. See nõu kiideti hääks. Juba tõisel hommikul pidi see sündima ja kellu üheksa aega torm hakkama. Päew tõusis, hommiku palwe tehti ära, otsuse silmapilk ligines. Kogemata oliwad Eestlased öö ajal iseäranis tubliste tööd teinud, et Sakslaste torni põlema panna. Linna müüri sisse oli suur auk tehtud, kust nemad wahetegemata tulirattaid[1] ja kuiwe puukimpa waenlase ehituse pääle loopisiwad. Aga piirajad oliwad juba ette seda ära arwanud. Suure rutuga muretsewad nemad mis kustutamiseks tarwis, kus ehitus tuld külge oli wõtnud, ja rikuwad kahjutegijad tulirattad ära. Ühtlasi oli üks tõine jagu piirajate sõawäest linna sillale liginenud, et teda põlema panna, mis aga wahid wärawa poolt keelata püüdsiwad. Nõnda oli linna kaitsjatel mitmelt poolt palju tegemist. Korraga hüppab üks rüütel sündsal silmapilgul äkiste tormi redeli pääle, ühes käes kõrges hoides tule tungal täheks oma meestele, tõine käsi prii, et kartmata walli pääle ronida. See oli piiskopi mehine wend, Joannes von Buxhöwden… Tema kannupois Peetrus Oogus oli esimene, kes oma julge isandale järele ronis. Pea saiwad mõlemad linna mäe otsa. Nüüd läksiwad ka tõised
- ↑ Tulirattad oliwad Läti Hindriku tunnistuse järele tulega täidetud rattad, mis waenlase pääle weeretati.
