— 64 —
„Sellsamal ajal tuli auwäärt piiskop Albert Saksamaalt tagasi hulga ristisõitjatega ja kõige oma meestega. Ja temaga tuli tema niisama auwäärt wend, piiskop Hermann, kes juba mõni aeg tagasi Eestimaa piiskopiks walitud ja ära õnnistatud oli, aga Daanlaste kuningas keelas teda mitu aastat oma piiskopkonda tulemast. Aga kui Daanlaste kuningas wangi ära oli wiidud Sakslastelt Saksamaale, läks nimetatud Riia piiskop seesama oma wennaga kuninga juure, temalt luba nõudma. Ja kuningas andis järele, et ta pidi Liiwimaale minema ja Liiwimaalt Eestimaale oma piiskopkonda. Kui needsamad Riiga jõudsiwad, wõeti neid suure rõõmuga wasta Riiglastelt ja kõigilt Liiwimaal. Ja kõik rõõmustasiwad ühtlasi ja kiitsiwad Jumalat, et pärast palju hädaohtu ja kurba sõda pea kõik Eestimaa jälle ära oli wõidetud ja kätte saadud, maha arwatud üksina Tartu linn, kellele kättemaksmine Jumalast tulema weel wiibis.”
Kuustõistkümmend aastat oli Eestimaal sõditud, rüüstatud, maad ja inimesi kurnatud, sedawiisi, kuda ülewal pitkemalt oleme kuulnud. Weel seisis Tartu, kõige kindlam linn ja pääpaik Eestimaal, wiimne Eestlaste tugi, keda nemad nüüd weel Wenelaste abiga hoida püüdsiwad. Aga suwel 1224 pidi ka see wiimane kindlus langema ja wiimati hirmsale sõale ots tulema. Wana aja sündimuste tundja Shlözer jutustab sest nõnda:
„Ugaunias Ema jõe kaldal oli ühendatud waenlaste käes weel kindel linn Tartu ja et seda Eestlaste pagana aja pääpaika ja kindlust ükskord ommeti igaweseks ajaks julge hoobiga ära häwitada, saatis piiskop Albert nüüd igale poole Liiwimaale ja rüütlite lossidesse sõnume uueste sõateele minna põhja poole. Wäsimata usinusega täideti tema käsku. Arwata Augusti kuu algusel oli sõtta walmistamine tallitatud ja tuttawasse kogumise paika Astijärwe kaldail tuliwad ligimailt ja kaugelt Sakslaste, Liiwlaste ja Lätlaste parwed hulgana kokku. Albert
