— 58 —
mid wiima. Aga ristiinimesed, Sakslased, Liiwlased ja Lätlased, wõtsiwad nende saagi ja hobused ja lojuksed ja jagasiwad neid eneste keskes ühtewiisi ära ja omad wangi wõetud kaaswennad, niihäste mehed kui naesed, päästsiwad nemad endisele wabadusele, tänasiwad ja kiitsiwad seda, kes ei mitte seekord üksina, waid igal ajal nende eest wõitles Liiwimaal ja neile suurt wõitu kinkis usust langenud rahwa üle igal ajal.”
Läti Hindrik jutustab edasi:
„Kui ristiusust taganenud Eestlased Ümera jõe ääres oliwad maha löödud, läkitas piiskop Bernhard igale poole Liiwi- ja Lätimaale ja kutsus kõik, niihäste kiriku mehed, kui ka ordo wennad Liiwlaste ja Lätlastega, et nemad kõik tuleksiwad, Eestlaste wasta taplema. Ja need tuliwad kõik kokku ustawaste sõna kuuldes; nende hulgas oliwad ka ristisõitjad kaupmeestega; mõned läksiwad laewaga Koiwa jõge mööda, mõned jalgsi, mõned oma hobustega; nad tuliwad kokkutulemise paika kaheksa tuhandega. Kui nemad siin suurtwiisi nõuu oliwad pidanud ja kokku kõnelnud, ruttasiwad nemad Eestimaale ja piirasiwad Wiljandi linna, mis juba kümne aasta eest Sakslased ära oliwad wõtnud ja ristiusule alaheitlikuks teinud, nüüd tõist korda sisse, walmistasiwad pisukesi masinaid ja paterellisid, ehitasiwad ühe wäga kindla ja kõrge torni puust, liigutasiwad seda kraawi ääre, et linna alt õõnsaks kaewada[1]. Aga neile tegiwad wäga palju tüli kiwiwiskajad linnas. Sest neil oli wäga palju ordo wendade kiwiwiskamise masinaid linnas ristiinimeste kiwiwiskamise masinatele wastata ja nemad oliwad paterellisid ja masinaid ehitanud ristiinimeste masinatele wastata; need taplesiwad üks tõist wasta mitu päewa! Sest
- ↑ Niisugused tornid oliwad enamiste mitmekorralised. Päälmistest jagudest sõdisiwad sõamehed linna rahwaga, alumistest kaewati müüri alt õõnsaks ehk püüti teda muidu lõhkuda. Et siin üksina kaewamisest jutt on, siis peame arwama, et torn iseäranis ka selle tarbeks ehitatud oli, wistist et muidu kõrge walli alustele ligi ei ulatatud.
