— 55 —
siis tahame meie hää meelega teid awitada.”” Ja nemad lubasiwad kohe piiskoppidele nende osad täielt kätte anda[1]. Siis tõusiwad kohe kõik kiriku mehed üles ja kutsusiwad oma Liiwlaste ja Lätlaste seast sõawäe kokku ühtlasi Riiglastega ja ordo wendadega. Ja nemad läksiwad Sakalasse ja kui ju koitma hakkas, jõudsiwad nemad Wiljandi ette. Ja Eestlased tuliwad wälja ja wõitlesiwad nendega kolmandama tunnini[2]. Ja nemad läksiwad edasi, jautasiwad oma sõawäe igale poole küladesse ja riisusiwad maad, wõtsiwad kinni ja surmasiwad niipalju kui nad leidsiwad. Ja sõawägi tuli jälle kokku ja nemad pöörasiwad tagasi Liiwimaale ja wõitlesiwad lossi ees Pala jõe ääres kolm päewa. Ja mõned läksiwad üle Pala jõe, riisusiwad ja põletasiwad kõige Nurmekonna ära ja surmasiwad sääl wäga palju. Ja kui nad tagasi tuliwad seltsimeeste juure, pöörasiwad nemad kõige sõawäega tagasi Liiwimale. Ja kõigil meestel, keda nemad wangi oliwad wedanud, rajusiwad nemad pääd otsast, et kätte maksta üleastujatele ja sõna pidamata rahwale. Ja nemad jagasiwad saagi ära ja kiitsiwad seda, kes kiidetud on igaweste.”
Nõnda oli kewade 1223 kätte jõudnud. Läti Hindrik jutustab edasi:
„See oli piiskopi kakskümnes wiies aasta ja weel ei olnud kirikul rahu sõdadest ega sõa raskustest. Sest kui piiskop Bernhard, kes esimene Semgallide piiskop oli[3], hulga ristisõitjatega Saksamaalt tagasi tuli, kogusiwad Sakalased ja Ugaunia rahwas ligimeste maakondadega suure sõawäe kokku. Ja
- ↑ Nii oli Eestimaa kolmele peremehele ju ära jagatud, aga ordo wennad, kes kõige enam waewa pidiwad nägema, tahtsiwad nüüd ka suuremat osa saagist, mis piiskopid neile anda ei raatsinud. Piiskopi Alberti kõrwal oli ka tõisi piiskoppisid, et küll Albert Riias päämees oli. Nimetatud Hermann oli Alberti wend ja pärast piiskopiks Tartus. Temast saame edespidi enam kuulma.
- ↑ Kolmas tund on meie arwamise järele kellu üheksa ajal enne lõunat.
- ↑ Semgallid oliwad Läti seltsi rahwas tänasel Kuuramaal.
