— 42 —
wad nemad ära, ei annud ka rikkaile ega wanematele armu, waid sundisiwad kõik mõõga teraga surma suhu. Niisamati kui tõisedki, laskis ka Russiinus kõik, keda ta kätte sai, mõned elusalt ära põletada, tõised tõist wiisi hirmsaste ära hukata, neile kättetasumiseks oma sõbrade eest. Aga ka need tuliwad alles tagasi oma linnadesse, siis tõusiwad jälle tõised Lätlased üles, arwu järele mitte palju, ja oli see juba neljas meeste hulk Beweriinist, käisiwad läbi metsade Sakala maakonda senna maakohta, mis Hallisteks nimetatakse, ja et nemad kõik oma majades leidsiwad, siis lõiwad nemad maha suured ja pisukesed ja surmasiwad neid palju, naesed ja hobused ja lojuksed wõtsiwad nemad ära ja jagasiwad neid eneste keskes ära kõige saagiga. Selle läbi ära hirmutatud saatsiwad Halliste rahwas ühtlasi tõiste Sakalastega saadikuid Riiga, andsiwad omad pojad käemehiks ja lubasiwad ühtlasi rahu pidada ja tõutasiwad päälegi ristimise sakramenti wasta wõtta. Ka Teodorik, piiskopi wend, piiskopi sulastega, ja Berthold Wõnnu linnast kogusiwad sõawäe kokku ja läksiwad, kui talw juba tulemas oli, Ugauniasse ja kui nemad kõik maa Lätlastelt ära rüüstatud ja Tartu linna tühjaks jäetud leidsiwad, enne Lätlastelt ka ära põletatud, siis läksiwad nemad üle selle jõe, mis Wete emaks[1] nimetatakse, ja kui nemad küladesse tungisiwad ja wähe inimesi leidsiwad, läksiwad nemad edasi metsadesse, kus kõige paksemas rägastikus paganad ühe puust warjupaiga teinud ja kõigilt poolt suured puud maha rajunud oliwad, et sääl, kui sõawägi tuleks, ennast ja oma wara alale hoida. Kui ristirahwa sõawägi ligi tuli, astusiwad nemad julgeste wälja, paniwad wäga kaua wasta, sest et tee nende juure raske oli, aga wiimati, kui nemad hulgale enam wasta seista ei jõudnud, pöörasiwad nemad selja ja otsisiwad kõige paksemad metsad üles. Aga tõised kihutasiwad põgenejaid taga, wõtsiwad mõned
- ↑ Jõgi, mis Läti Hindrik siin „Wete emaks” nimetab, on meie tuttaw Ema jõgi.
