— 39 —
wasta; põgenemise tee suluti paganatele kõigilt poolt kinni. Aga järeltulewa öö rahulises waikuses, kõik mis neil oli maha jättes, tuliwad nemad salaja oma sõalaewadest wälja ja põgenesiwad ära; mõned suriwad metsades, tõised teed mööda minnes, nälga ära ja pisut neist jõudsiwad omale maale sõna wiima. Hobusid, mis sääl ära wõeti, oli arwata kaks tuhat. Ristisõitjad ja kõik, kes taplemisest osa oliwad wõtnud, pöörasiwad Riiga tagasi ja wiisiwad enesega ühes senna paganate sõalaewad, arwata kolmsada, lugemata wähemad laewad, jagasiwad hobused ja saagi ühtewiisi eneste keskes ära, kinkisiwad kirikutele oma jau ja kiitsiwad piiskoppide ja kõige rahwaga Jumalat, et ta ju esimesel mitme piiskopi seietulemisel niisuguse suure wõidu paganate üle oli annud. Sell ajal tundis Liiwimaa kirik tõe poolest ära, et Jumal tema eest wõitles; sest sessamas sõas on Eestimaa pää langenud, see on: wanemad Saaremaalt ja wanemad Ridalast ja tõisist maakondadest, kes kõik sääl surma saiwad. Nõnda lõpetas Issand nende kõrkust ja alandas waljude suurustust.”
Nii lõpetab Preester Hindrik jutustuse wõitlemisest Kubesalu ümber Toreidas Koiwa jõe kaldal ja kiidab Jumalat, et tema paganate kõrkust alandas, ehk tõisiti ütelda, et tema Eestlaste waprusele seekord wõitu ei kinkinud.
Sakslaste ja nende abimeeste Liiwlaste ja Lätlaste wõit oli Kubesalu all Koiwa jõe kaldal täieline. Ka waprus peab surema ehk taganema, kui pääletulijatel suuremad sõanõuud.
Iseäranis palju kautasiwad ses sõas Saarlased ja Läänlased ja nende jõud sai mõneks ajaks maha rõhutud. Aga Sakalaste ja Ugaunia rahwa meel oli alles murdmata. Pärast lühikest puhkust suwe ajal hakkasiwad need weel sellesama aasta sügise uueste pääle. Läti Hindrik kirjutab edasi:
Sakalased ja Ugaunia rahwas, kes weel terwed ja nõrgutamata oliwad, kogusiwad suure sõawäe kokku, tungisiwad Lätlaste maakondadesse, peletasiwad neid nende warjupaikadest metsa-
