— 25 —
Liiwi- ja Eestimaa oliwad ristiusule ja Sakslaste walitsusele ära wõidetud, kui ta aastal 1229 siit ilmast lahkus. Kõik tema kolmkümmend ammeti aastat, aastast 1199 kunni 1229, on täis sõa kära ja werist waenu, nii et teda ka õigusega „apostliks sõamundris” ja „piiskopiks raudriides” on nimetatud.
Kaheksa aastat, aastast 1200 kunni 1208, wältas wõitlemine Liiwlastega, kes tänapäewasest Pernumaast saadik mere äärt mööda kunni Kuuramaani elasiwad ja keele, eluwiiside ja waimu poolest Eestlaste sugulased oliwad. Wapraste paniwad Liiwlased ordo rüütlitele wasta, aga wiimati lõppes nende jõud otsa ja ära wäsitatud ja wintsutatud lasksiwad nemad ennast rahulikult ristida ja wõtsiwad preestrid ja Saksa walitsejad eneste keskesse wasta.
Kergeste ja were walamata saiwad Sakslaste ja ristiusu alamateks Lätlased, kes Liiwlastest hommiku ja ida pool elasiwad. Lätirahwas, oma loomu poolest tasasem, pehmem ja nõdrem, pidi enne Sakslaste tulemist kõigilt poolt oma naabritelt palju kannatama. Põhja poolt pigistasiwad neid Eestlased, õhtu poolt Liiwlased, lõuna poolt Leedurahwas ja hommiku poolt Wenelased. Sakslastelt lootsiwad nemad abi ja kaitsmist kangema naabrite wasta ja nad wõtsiwad neid ja nende preestrid rõõmuga wasta. Läti Hindrik, ise preester, kes nende seas elas, neid õpetas ja juhatas ja sest oma iseäralise nime „Läti Hindrik” on saanud, kirjutab omas ajaraamatus nõnda: „Lätlased oliwad enne usu wastawõtmist alatumad ja ärapõlatud ja pidiwad palju liiga Liiwlastelt ja Eestlastelt kannatama. Sellepärast rõõmustasiwad nemad preestrite tulemisest, sest et nad pärast ristimist kõik ühesugust õigust ja ühesugust rahu maitsema arwasiwad saada”. Aastal 1208 oli preester Alobrand mõne tõisega asjata Ugaunia maakonnas Eestlaste juures käinud, aga tagasi tulles kuulutas tema Lätlaste seas Astijärwe ligi Jumala sõna ristimise wasta wõtmiseks. „Lätlased — kirjutab Hindrik edasi — rõõmustasiwad preestri tulemisest, sest
