— 23 —
Aastal 1199 kogus suur hulk ristisõitjaid põhjapoolsel Saksamaal kokku, kes walmid oliwad Liiwimaale purjetama. Albert, — ette juba Liiwimaa piiskopiks ära nimetatud, et ta küll Liiwimaad weel näinudki ei olnud, aga ses kindlas lootuses ja usus, et ta piiskopi tooli siin maal ka üles saab seadma ja tema päält walitsema, waimu poolest oma suure peremehe ja isanda Innotsentsiuse sarnane ja tema osaw ja ustaw sulane —, astus ristisõitjate päämeheks. Kewade 1200 mindi teele. Kahekümne kolme laewaga ja Püha Maarja lipu all purjetas Albert Wäina jõe suhu. Ühes käes Kristuse kuju tõises mõõk, alustas ta Liiwimaal oma tööd terawaste ja selgeste ära arwatud plaani järele. Uus maa, mis ära tuli wõita, pidi Püha Maarjale pühitsetud olema ja Maarjamaaks kutsutama. Nii kui Palestiina Jumala Poja maa oli, nii pidi Liiwimaa Jumala Ema maaks saama. Kõik õnne ja õnnistust, mis katoliku kirik püha haua rändajatele Poja maale tõutada wõis, lubati nüüd ka Ema maale risti tähe all tulijatele osaks.
Alberti esimene hool oli, enesele ja oma abimeestele kindlat asupaika muretseda, kus ta kartuseta elada wõis ja kust Sakslaste walitsus ja ristiusk Liiwi, Eesti ja Kuura maale pidi wälja lagunema. Seks põhjandas ta Wäina jõe kaldal linna aastal 1201 ja nimetas teda Riia linnaks. Tõiseks tundis ta ära, et aastased ristisõitjad Saksamaalt mitte täielised ehitajad tema uue piiskopliku walitsuse koa kallal ei olnud; nad läksiwad aasta pärast, kui oma ristisõidu hinge õndsuseks oliwad lõpetanud, jälle Saksamaale tagasi. Temal pidi jäädaw sõawägi abiks ja toeks olema. Seks asutas ta aastal 1202 rüütlite seltsi, kes Maarjamaad ära pidiwad wõitma ja kaitsma ja piiskopi sõna kuulma. Neid rüütlid nimetas ta Kristuse sõateenistuse wendadeks. Niisugusid rüütlite seltsisid oli sell ajal ristiusu lautamiseks ja ristirahwa kaitsmiseks mitmel maal asutatud ja nimetati neid ka „rüütlite ordodeks”. „Ordo” on Ladinakeele sõna ja tähendab üht iseäralist „seltsi” ehk
