— 18 —
|
Kangemale kaitsewallaks. |
Aga meie ei wõi siiski uskuda, et ialgi Eestimaal omast sugust kuningaid walitsenud, kes kõik kihelkonnad oma juhatamise ja kaitsmise alla ühendanud. Ju sõnad „kuningas” ja „riik” on wõõrast keelest wõetud ja kus sõna puudub, puudub ka asi. Küll wõis ajuti juhtuda, et mõni wägew ja wahwa wanem kõigist tõistest ammetiwendadest kõige kuulsamaks ja kõrgemaks tõusis, kes siis ka kergeste mitu kihelkonda ja maakonda nii kaua walitses, kui ta elas. Niisugusid wanemaid on wististe wanad ajaraamatud kuningateks nimetanud. Niisugune wägew wanem on ka wahest Kalew ja tema poeg olnud, kui meie laulikute ilustused ja meele mõlgutused neilt ära wõtame. Ehk mõlemad on pagana aja jumalikud olemised, mis luuletaja rahwa waim omas noores põlwes kauniste kokku kujutas ja pärast, kui muu rahwa kuningate ja riikidega enam tuttawaks oli saadud, kuningateks ümber walas. Oleks Eestimaal jäädawalt ühe kuninga käsi walitsenud, siis ei oleks wanemad ja kihelkonnad üks tõisega oma tüli sõawäel seletanud, mis mitukord sündis, nõnda kui ajaraamatud ja rahwa mälestused tunnistawad.
Niipalju Eestirahwast pagana ajal. Teadusi, mis pildiks kokku seadsime ja lugija nüüd ära on kuulnud, on küll wäga wähe. Aga et pilt meie esiwanemate elust täielisemaks saaks, seks on wäga soowida, et äratatud waimuga Eestlased igal pool Eesti wanema rahwa suust kõige hoolega wana aja mälestusi korjaksid ja paberi pääle üles paneksid. Wanad rahwa laulud, wanad sõnad, ennemuistsed jutud, wanad weel nüüd leitawad
