– 156 –
Kui „Pildid“ esimest korda lugijate ette panin, wõttis Eestirahwas neid lahkeste wasta. Nad kaswatasiwad oma jau wana aja tundmist ja äratasiwad isamaa armastust. Wõtku siis lugijad ka seda uut trükki sõbralikult wasta. Noore ea armastuse tulega on kõik read kirjutatud, sünnitagu nemad ka lugijate südames armastust esiwanemate ja kaaswendade wasta. Ühelmeelel, ühendatud jõuuga, wäsimata – nagu meie esiwanemad omal ajal – tehkem tööd isamaa põllul. Wana aeg oli kare ja werine, sellepärast kannab ka meie esiwanemate ja Sakslaste töö sell ajal karedat ja werist nägu. Need asjad on, Jumalale tänu, nüüd möödas, igaweste möödas. Meie töö on rahu töö ja jäägu ka rahu tööks. Jumaliku ja ajaliku seaduse piirte sees seistes, ehitagem ja ülendagem oma elu. Töötegu, waewanägu, järelejätmata waim, – see olgu meie kiitus, nagu esiwanematel omal ajal. Ewangeliumi usk ja täielisem waimuharimine on meile ülemad ja ausamad elusihid ette seadnud, kui wanal ajal. Neile sihtidele, ristiusu ja waimuharimise wiljale, aast’ aastast ikka ligemale püüda ja saada, see olgu meie au siin ajalikus elus. Küll on iga ausa asja ette Jumal higi pannud, nõnda kuida ju üks kuulus Greeka laulik ütleb, aga on meie esiwanemad omal eluwõitlemisel rõõmuga weregi ära walanud, peaksime siis meie, nende pojad ja tütred, nii kehwad, nii wäetimad, nii halwad olema, et meie higi walamistki paljuks paneme? Ei mitte, ei elades mitte! Töö, tõsine töö, auus töö, tõe meeles ja kristlikus armastuses, usuelus ja ajalikus ammetis – see olgu meie ehe ja ilu. See on ka ühtlasi meie kasu ja tulu. Mõned uuema aja Eestlased on enesele suureks sihiks seadnud, suureliste sõnadega waielda ja tuumata teri külwada. Sellega petawad need wiletsad iseennast ja oma rahwast. Töö, töö pale higis ja tõe meeles auustab meest ja saadab kasu, mitte meeletu suu ehk sule pruukimine. Küll on tõsi, et elu ka wõitlemisi ja waidlemisi nõuab. Wõidelgu ja waielgu ka Eestimehed, aga igal ajal ja igal korral nõnda, et wõitlemine ja waidlemine tõe
