— 15 —
Missugune meie esiwanematel süda rinnus ja meel pääs oli ja kui kaugele haritud meie nende waimu peame arwama, wõime weel, kui ka pääliskaudu, rahwa wana aja mälestustest, nende lauludest, juttudest, wanasõnadest ja mõnest iseäralisest järele jäänud pruugist tundma õppida. Suurel hulgal neist mälestustest ulatawad juured pagana ajani.
Aga mis kuulutawad wanad rahwa mälestused wanast Eestirahwast? Meie wanad sõnad, kellest suur hulk tõepoolest wäga wanad on, sest meie leiame neid ka oma sugulaste Soomlaste juures, kuulutawad, et meie esiwanematel kaunis kogu kuldõunu hõbe waagnate pääl oli, mis nende terawast waimust ja wiisakast elu tarkusest tunnistawad ja sagedaste pruugiti. Nüüdki ei põlga meie ära, sündsal korral sündsa wana sõnaga tõt toetada ja arwamisi awitada, olgu siis et mõni mees usub muna igakord targema olewat kui kana. Meie wanad rahwalaulud laulawad weel heleda häälega, kuida wanemad ome lapsi, lapsed wanemaid, wend sõsart, sõsar wenda, kõik oma isamaad hellaste armastasiwad. Ladusad laulud kergitasiwad tööde koormat, wähendasiwad waewa, kahandasiwad kurbtust, ülendasiwad rõõmu. Tuli „õnnis õhtukene” ja walgustas põlew piirg toa seinas pitka ja pimedat talwe õhtut, siis lühendasiwad mitmesugused isaisade jutud aja igawust ehk kõneldi sõa juhtumistest ja kaugel maal käimistest. Laulikud kuulutasiwad wägimeeste kiitust ja kihutasiwad noori mehi waprusele. Tuli lahingisse minek, siis „õpeteliwad” ja „ehiteliwad” õed hella wenda „taperi talgule.” Oli werine waen otsas, siis wõeti wõidumehi kodu kauniste wasta. Õde oli sauna sojendanud, et wend oma „wäsind keha wõiks wihelda.” Mitme naese wõtmine ja pidamine roojastas küll meie arwust abielu puhtust, aga Kristjaan Kelch, kes Rootsi ajal Järwa Jaani kihelkonna õpetajaks oli, kirjutab omas ajaraamatus, mis aastal 1695 Tallinnas trükitud on, wana Eestlaste abielust pagana ajal, arwata wana rahwa jutu järele, siiski nõnda: „Nemad elasiwad korralises abielus, wõtsiwad aga enam kui ühe naese.
