– 144 –
tallitati sellepärast kui wangidega. Neid tehti orjadeks. Oleksiwad nad hää meelega ennast ristida lasknud ja tõrkumata Sakslasi oma kihelkondadesse wasta wõtnud, siis oleks neil ehk wahest parem lugu olnud, nõnda kui esiotsa Liiwlastel ja iseäranis Lätlastel. Nendesinaste käest ei nõuetud esiotsa muud kui kümnese maksmist preestrite ja kirikute hääks, sõateenistust Sakslaste abiks ja maa kaitsmiseks ja sõnakuulmist piiskoppidele ja paawstile „üleüldse kristliku kombe“ järele, see on: nõnda kui see igal pool ristirahwa seas sell ajal pruugiks ja seaduseks oli. Kõiki neid nõudmisi kokku nimetati sell ajal „ristirahwa kohusteks.“ Niipalju nõueti Liiwlaste ja Lätlaste käest Alberti esimesel walitsuse ajal. Aga nii pea kui Albert maatükid oma wasalitele ära oli jaganud, tuli neile maksudele jagu juure, nimelt: iga adra päält, see on: iga töötegija mehe ja tema hobuse päält, kohalise wasali hääks weel pool leisikat wilja.
See maksude määr ei kestnud kaua, waid tõusis ruttu kõrgemaks. Uued maa peremehed elasiwad ses mõttes ja usus, et talupojad neid üles pidama ja toitma pidiwad. Sellepärast arwasiwad nemad enesel õiguse olewat, kõik mis neil ialgi tarwis oli, talupoegade käest nõuda. Sündis uus tarwitus ehk mingisugune himu ilma, siis pandi ka talupoegadele uus maks pääle. Sest sündis siis wiimati see kindel seadus ja Sakslaste eesõigus: „Talupojal ei ole omandust; mis temal ja tema käes on, on temal herra nimel ja herra päralt.“
Iseäranis Eestlased pidiwad herrade nõudmiste raskust põhjani tundma saama, sest et nemad sõa ja suure waewaga sõnakuulmisele oliwad sunnitud ja ka pärast kõige enam tüli tegiwad ja wasta paniwad. Neid arwati, nõnda kui ju ütlesime, sellepärast wangidega ühewääriliseks. Nad oliwad herrade arwates ristiinimeste õigused ja kohused ise ära kautanud. Aga ka Liiwlaste ja Lätlaste lugu läks pärast, kui esimesed ajad enam ja enam unustusse jäiwad, raskemaks ja ei tehtud suurt wahet
