– 131 –
wana kindlus murtud ja uus wõimus oma wägewa walitsuse tähe asemele pannud. Sellepärast leiame meie ka wanu Eesti linnamägesid enamiste kirikute ligi. Wanad kihelkonnad pagana ajast jäiwad suuremat jagu seisma, muud kui mõned uued tuliwad pääle. Suuremate losside ümber õitsesiwad pea perekad linnad meie aja moodi üles, sest rüütlitega tuli ka hulk linnal kodanikkusid, kaupmehi ja käsitöötegijaid Maarjamaale. Nii tõusis iseäranis Riig ruttu kauniks kaubalinnaks. Aga ka Tallin ja Tartu kaswasiwad kangeste kaubeldes aegamööda perekaks ja rikkaks. Oma kindla müüride ja rikkuse pääle toetades, arwasiwad need linnad ennast mitukord wägewa küllalt olewat, et ka piiskoppidele ja ordole mehe wiisi wasta seista, kui nende nõudmised ja walitsuse himu liiaks läksiwad. Iseäranis elas ja tallitas wägew Riialinn kui peremees omas piiris ja ei hoolinud palju ei piiskopist ega ordost. Linnad saiwad aegamööda enese jauks ka maad ümber linna, mis neile muist tänase päewani omanduseks jäänud.
Et küll kirik ennast Maarjamaa pääperemeheks ja kõiki muid oma alamateks arwas, siiski peame ütlema, et sell aja meie maal kolm wõimust walitses ja igaüks oma pääd peremees tahtis olla. Need wõimused oliwad: piiskopid, ordo ja linnad. Keegi ei tahtnud tõise alam olla ega tema sõna kuulda. Iseäranis arwas ordo, kes maa wõitmisel kõige enam waewa oli näinud, enesel ka kõige enam õigust olewat, saagist ja walitsusest suuremat osa nõuda. Linnad oliwad julged ja uhked oma tugewuse pääle, mis hoole, wirkuse ja ühenduse waimu läbi alati kaswamas oliwad, ja ei annud ilmaski hääga järele, et nende omawoli keegi kitsandas. Piiskopid ütlesiwad maa Püha Maarja maa ja kiriku päris omanduse ja sellepärast ka kõige ülema walitsuse tema üle enesel olewat. Sedawiisi sündis ju esiotsa suur waidlemine nende nimetatud wõimuste wahel meie maa walitsuse pärast, nimelt piiskoppide ja ordo wahel ja kõik see aeg otsa, mill Eesti- Liiwi- ja Kuura-
