— 11 —
oliwad musta karwa ja willased, alumised walged ehk mitmekirjalised ja linased. Talwel kanneti lamba naha kasukaid.
Karja peeti palju, mis meie selgeste sest ära tunneme, et Eestlased nahkadega ja raswaga kangeste kauplesiwad ja et meie maa kõige wanema ajaraamatu järele sell ajal, kui Sakslased seie tuliwad, need mitukord sõa ajal tuhande kaupa lojuksid ühest ainsast maakonnast ära ajasiwad ja oma tarwituseks pruukisiwad. Läti Hindrik — see on nimetatud ajaraamatu kirjutaja nimi — jutustab meile kord, kuida Sakslased Liiwlaste ja Lätlastega üheskoos aastal 1210 Soontaga maakonda tungisiwad, see on: tänase Pernumaale, ja lisab siis juure: „Sõawägi läks kõigipidi laiale teede pääle ja küladesse ja nemad surmasiwad kõigis paigus palju rahwast ja kihutasiwad neile järele ligimeste maakondadesse ja wõtsiwad wangi nende naesed ja lapsed ja tuliwad siis kokku linna juure. Tõisel ja kolmandal päewal käisiwad nemad maakonna läbi, häwitasiwad ja põletasiwad kõik ära, mis nad leidsiwad ja wõtsiwad hobused ja ütlemata palju karja-elajaid enesele. Sest härgi ja lehmi oli nelituhat, arwamata hobused ja muud lojuksed ja wangid, sest neid oli otsata.” Sedasama wiisi riisusiwad Sakslased, Liiwlased ja Lätlased aastal 1217 Sakala maakonnast korraga kaks tuhat hobust.
Ka muud rikkust leiti Eestimaal rohkeste. Nii leidsiwad Lätlased aastal 1214 Eestimaal ühe sõakäigi pääl kolm leisikat hõbedat, ka seekord „riided, hobused ja palju muud saaki arwamata.” Mitukord lunastasiwad Eestlased, kui omas linnas sisse oliwad piiratud ja nälg ehk wee puudus suureks läksiwad, suurte rahasummadega linna waenlase hädast lahti. Nii maksiwad Ugaunia rahwas Otepää linnas aastal 1210 Wenelastele nelisada marka nahkraha lunastamise hinda, see on meie raha järele arwata tuhatwiissada rubla. Sedasama wiisi piirasiwad Wenelased aastal 1211 Warbula linna Harjumaal ja pöörasiwad omale maale tagasi, kui linna rahwa käest seitsesada marka nahk-
