– 109 –
ära wõitnud ja Rooma kiriku otsatumale wallale mõne pere pääle kaswatanud. Uus asutus oli kiriku oma ja paawst pidi teda nüüd nagu pühitsema ja kinnitama. Selle tarbeks saatis Albert kohe pärast sõa lõpetust ühe oma preestritest, Moorits nimi, Rooma ja palus püha isa, et ta ühe saadiku omalt poolt Liiwi- ja Eestimaale saadaks, kes tema tööd üle waataks ja kinnitaks. Niisugused saadikud oliwad suured mehed ja kõigiti paawsti asemikud. Mis nemad tegiwad ja otsuseks anniwad, tegiwad nemad püha isa nimel ja see oli kindel seadus alamatele ja ülematele. Oma saadikute läbi oli paawst, et küll ihu poolest ise Roomas, siiski waimu poolest nagu kõigis paigus.
Paawst Honoorius III, kes sell ajal Peetruse tooli pääl Roomas istus, kuulis Alberti palwet hää meelega ja saatis aastal 1225 mehe seie maale, kes kõigiti tema täieline ja tark asemik wõis olla. See oli Moodena linna piiskop Willem. Moodena on tuttaw linn põhjapoolses Itaalias ja sääl oli Willem aastast 1222 saadik piiskopiks. Tema teraw waim ja selged silmad saiwad ka kõige segasemaist asjust arwu ja tema oskas igakord kirikule tululist otsust teha. Esimesel Juuli kuu päewal aastal 1225 jõudis piiskop Willem hulga seltsimeestega Riiga ja Riiglased wõtsiwad teda kui püha isa asemikku suure auu ja iluga wasta. Küll oli ka Willemi süda rõõmus. Albert wõis temale kuulutada, et uus maa, mis Maarjamaa nime all kirikule osaks saanud, mitte wähem ei olnud kui kümme päewareisi läbi mõõta, laiuti ja pitkuti, et ta Düüna jõest Soome laheni ja Lääne merest Pihkwa piireni ulatas. Aga et ka ise oma silmaga näha ja oma kõrwaga kuulda, kudas lood Maarjamaal oliwad, käis piiskop Willem Liiwi-, Läti- ja Eestimaa ise pitkuti ja põigiti läbi. Oma tasase meelega ja oma armastaja südamega näitas ta nagu rahu ingel Alberti kõrwal olewat, keda, nõnda kui ju ükskord tähendasime, õigusega „apostliks raudriietes“ on nimetatud. Seesinane reis on ka Eestlaste, Liiwlaste ja Lätlaste kohta wäga tähtis ja tähelepanemise wäärt
