Kord kui randu raputasid rängad sügisrajud,
leina viisi vilistasid kõhnad nõmmepajud,
kord kui vesi karidel kui mustas katlas kees,
nägin uitvaid Koolu karju kauge hämu sees.
Nii need laulsid Koolu karjad üle tühja ranna:
... „Tuulukene tuhisev, meid kaugele siit kanna!
Vihise veel vihmakene üle ranna roo,
taeva tinaraskest rüpest unustust meil' too
Meriheintes rabelevad meie käed ja jalad,
meie surnud sisikonnis kudelevad kalad,
meie veri paadunud on punerdavaks paeks...
Kes küll Koolu rauad rabaks, Koolu vaevad vaeks!
Päikest välkusid need rannad kerkides kord merest,
karid kauged kajasid siis kajakate perest.
Igal aastal sinivoodest leiti vastne saar,
veel ent lehvis Looja vaim kui here vikerkaar.
Ööd siis läbi loitsid rannul rusked rõõmutuled,
päevil purjed pilve piiril hõljusid kui suled.
Põllul prisket vedas vagu kirju künnihärg,
rikkalikult rukist jootis jahe kastemärg.
41
