usaldusmees. See tegi asja Jürka meelest juba kahtlaseks, aga parata polnud enam midagi, pidi leppima sellega, mis tuli. Pealegi, mis siis ikka võis tulla, sest Jürka polnud omateada kellelegi kurja või kõverust teinud. Asjaarutaminegi algas hoopis lihtsalt ja viisakalt, ei ühtegi valju sõna ega ähvardust, nagu oli olnud politseis. Kohtunik luges midagi vaikse häälega, ja kui oli lõpetanud, küsis:
„Kaebealune, kas tunnistate end süüdi?“
Jürka vaatas ringi, et kellega see nüüd räägitakse, aga siis selgus, et just tema enesega, sest tema oligi kaebealune ja Ants kaebaja. Ja kui kohtunik talle seletanud, milles teda süüdistatakse, ja lõpuks küsis, kas ta end selles süüdi tunnistab, süü omaks võtab, vastas ta lühidalt:
„Ei.“
„Nii et te kinnitate endiselt, et Antsu teelahkmele ehitatud maja on teie oma?“
„Minu oma.“
„Aga miks peate seda maja omaks, kui ta on Antsu maa peal ja Antsu nimel?“
„Ta on minu maaparanduslaenuga ehitatud.“
„Kes võib seda tunnistada?“
„Ants, sest tema sai raha.“
„Teisi teadjaid või tunnistajaid ei ole teil?“
„Ei ole.“
„Ants ütleb, et see, mis teie majast ja tema ehitamisest räägite, on laim ja nõuab teie karistamist.“
„See on vale. Ants on minu sõber, miks ta siis mind tahab karistada, kui ta minu rahaga maja ehitab.“
„Kuidas see siis tuli, et tegite maaparanduslaenu ja ehitasite maja?“
„Ants andis nõu, ütles, et on kasulik, saan rikkaks.“
„Miks te siis Antsu maa peale läksite ehitama?“
„Aga kuhu siis? Põrgupõhja või?“
„Kas või Põrgupõhja.“
„Seal pole ju inimesi.“
„Oleks tulnud suvitajad.“
98
