See lehekülg on heaks kiidetud.
läksid, kevaded kerkisid ja kadusid. Põrgupõhja aina kosus ja kasvas, elanike ning loomade arv suurenes. Kaksikud said karjaealiseks ja jooksid alguses sigade, siis lammaste ja veiste sabas. Lõpuks pidi teise laskma Antsu juurde minna ja nõnda huikas iga poiss omaette. Millalgi oli Jürka arvanud, et poisid kuluvad mõlemad endal ära, aga elu näitas teisiti. Jürkale see suurt südamevalu ei valmistanud, sest ta mõtles oma hingeõnnistusele. Aga kui Antsu teeniv kaksikvend vahetevahel koju tuli, näitas ta teisele, mis ta võõrsil õppinud: ta oskas läbi hammaste sülitada, maadeldes jalga taha panna, kakeldes pöidlaid silma ajada, tiritamme kasvatada ja valetada ning pisut näpatagi – kõik tähtsad asjad, nagu ta kodusele vennale seletas.
92
