kui palju sa neid pika päevaga oleks ära tapp. Või arbitand prussakaid, nii et…“
„Lutika tapmine pole mehetöö ja minule lutika hammas ei hakka.“
„Hakkab küll, aga sa oled ju nii ropp must, et lutikas ei tihka su kallale tulla, süda lööb teisel enne iiveldama. Vaata, misuke su särk praegu seljas – liimendab! Kui ära kuivab, siis nagu kuusekoorik. Ja katsu teda pesta! Lõin kurika lõhki, aga särk puhtaks ei lähe.“
„Eks ta ole ükskõik, kas läheb või ei lähe, seljas saab niikuinii mustaks. Kui on läbi ja annad nadikaupmehele, pese siis puhtaks, saad parema kausi.“
„Ja kaussi ära pese enne, kui läheb katki, mis? Sest ta ju ainult teise toidune.“
„Kaussi pole vaja siiski pesta, kui viskad ära, nadikaupmees katkiseid kausse ei korja.“
„Ja sind ennast ä'ä pese enne, kui viskad vedru.“
„Inimene on ju nagu särk, pese või ära pese, ikka läheb mustaks.“
„Aga kukud kodu kaunistama, sihverplaati klantsima lööma!“ mõnitas Juula minekut tehes.
„Küllap vist,“ vastas Jürka rahulikult ja kaevas edasi, nii et nahk nurises seljas, ise nõnda mõeldes: „Sihverplaat ja tunnistus, nendega saab õndsaks ja õndsaks tahan ma saada.“
Aga kui Jürka õhtul oma töö lõpetas ja toamaile läks, kus istus pakule oma keha jahutama, tuli Juula tema juurde, sest peenike pere oli magama uinunud, nii et silmapilguks leidus vaba aega.
„Tead, vanamees, mis nad ütlevad,“ lausus ta tasakesti, kuigi kedagi polnud läheduses kuulamas, sest tüdruk ja sulane olid pühapäevaõhtu tõttu ei tea kuhu kadunud.
„Kes need?“ küsis Jürka.
„Ämmaemand, velsker ja tohter.“
„Mis sa sinna otsisid?“
„Eks poiste pärast ikka.“
„Misukeste poiste pärast?“
„Sa teed, nagu kuuleks esimest korda, et poistel sarved peas. Kõik ütlevad, et see on perekonnaviga.“
„Mis veast sa räägid?“
„Issand jumal! Sarvedest! Poiste sarvedest, sa kuuled ju ometi.“
88
