jutt. Ainult üks asi huvitab mind veel, nimelt: kas sinu võltsitud tunnistusel on su õige nimi või on see ka vale?“
„Seal seisab ju Jürka.“
„Seisab küll, aga oli sul Venemaal sama nimi?“
„Ei mäleta. Eit mäletas.“
„Kas vene keelt mõistad?“
„Ei mäleta.“
Ametnik hakkas vene keeli kõnelema, aga Jürka ei vastanud.
„Mis keelt sa siis Venemaal rääkisid?“
„Mis keelt ikka.“
„Tähendab, emakeelt?“
„Küllap vist.“
Igasuguste ristküsimustega selgitas ametnik Jürka asja sel määral, et võis ülemusele teatada: valetunnistusega salaja üle piiri sisse tulnud. Ainukeseks kahtlaseks punktiks jäi küsimus: kui Jürka tõepoolest Venemaal on elanud, kas on siis võimalik, et ta vene keelt sugugi ei mõista, või kui ta seda on mõistnud, kas on siis võimalik, et ta selle sootuks unustas, kui karu teda lahkas või kui talle mõne kõva ja raske asjaga pähe löödi?
Esimene osa sellest küsimusest vastati ilma pikemata jaatavalt, sest kõigile oli teada, et meil on küllalt venelasi, kes kogu oma ea siin elanud, siiski maakeelt ei mõista, miks siis ükski meie mehi samaga ei või toime tulla Venemaal, kui tema nimi on Jürka ja ta on nii tugev, et maadleb karudega.
Küsimuse teine pool oli keerulisem. Seda ei julgenud ametkond muidu otsustada, kui küsis ameerika eriteadlaste arvamust. Oli muidugi natuke imelik, et Jürka asi ulatus niikaugele, aga see ei sündinud ilma põhjuseta. Sest Ameerika teati olevat see maa, kus kõige sagedamini armastatakse tugevatele meestele seni pähe taguda, kuni nad igasuguse aru kaotavad. Isegi Euroopa saadab oma tugevad mehed sinna uimaseks lüüa, kui ise enam sellega hakkama ei saa. Nõnda siis pidi just seal kõige paremini teatama, kas aru kaotuse tagajärjeks võib olla ka mälu kaotus.
Aga ameeriklased kaabeldasid Inglismaale ja palusid meilt järele küsida, millega on Jürkale pähe löödud, kas kõva või pehme asjaga? Kui kõvaga, siis neil pole kogemusi, sest nemad taovad omad ja ka
79
