VII
Aga just nüüd läks seisukord kõige hullemaks. Sest kas õpetaja näpunäitel või omast peast ja tarkusest, aga ka politseil oli äkki selge, et Jürkal on võltsitud isikutunnistus. Muidugi, Jürka ju sellest ei muutunud, oli tal õige või vale isikutunnistus või oli ta hoopis ilma tunnistuseta, aga häda oli selles, et kõik arvasid – nemad ei saa Jürkast põrmugi aru, kui nad õieti ei mõista tema isikutunnistust. Aga kuis sa mõistad valetunnistust õieti!
Nii siis algas Jürka pinnimine küll kodus, küll politseis. Seletagu ta, mis tunnistus see on, kellelt ta tema saanud ja kes tema ise õieti on. Peale selle, kas see Lisete-nimeline naine, kes nii imelikul viisil suri ja kelle ta veel imelikumal viisil mattis, oli ikka tõesti tema naine, või kui ta ei olnud, kes ta siis oli?
Viimasele küsimusele vastas Jürka:
„See oli minu eit.“
„Mis tõendused sul selleks on?“
„Ta läks ju otseteed põrgu.“
„Peab siis sinu naine minema otseteed põrgu?“
„Aga kuhu siis?“
„Miks mitte taeva?“
„Peetrus ei lase teda sisse.“
„Miks sa seda arvad?“
„Ega see Peetrus loll ole, et ta minu vanamoori taeva laseks.“
„Oli ta siis nii kuri ja õel?“
„Mispärast?“
„Aga miks sa siis arvad, et ta taeva ei saa?“
„Ta läks ju otseteed põrgu, kuis siis ka taeva.“
„Sa ju ise ütlesid, et Peetrus ei lase sisse.“
„Ega ei lasegi.“
„Aga miks? seda tahaksin teada. Mis on see põhjus, et ta ei pääse taeva?“
71
