Alles nüüd taipas õpetaja õieti, millest nad kumbki räägivad, ja ta küsis:
„Nii et see sündis juba sinu naise eluajal?“
„Jah, õpetajahärra.“
„Kas sinu naine teadis seda?“
„Küllap vist.“
„Oli sellest teie vahel rääkimist?“
„Või veel!“
„Ja te elasite edasi kolmekesi?“
„Ei, eit vihastas, jäi haigeks ja suri ära. Ta ütles, et parem läheb otseteed põrgu. Ja läkski.“
„Sinu hingel lasub siis raske patt, armas Jürka. Miks sa tegid seda?“
„Lisetel polnd lapsi.“
„Aga see ehk polnud sugugi tema süü.“
„Kelle siis?“
„Võib-olla sinu enda.“
„Teiste meestega ei saand ta ju ka.“
„Kust sina seda tead, armas hing?“
„Ta magas ju sulasega.“
„Tead sa seda kindlasti?“
„Ega ma siis muidu sulast ära põletand.“
Õpetaja tundis selgroos külmi judinaid jooksmas vaheldumisi üles ja alla. Talle meenus iseenda hiljutine hellameelsus ja tal hakkas häbi. Kõigest hoolimata sundis ta end rahule ja küsis:
„Kus?“
„Küünis. Ühes küüni ja heintega.“
„Kas siis keegi seda ei näinud?“
„Eit nägi, vaatas pealt.“
„Mis tema ütles?“
„Ei kedagi. Nuttis, oli teisel sulasest kahju. Pärast võttis mul kaelast kinni ja ütles – nüüd on ta mulle kallis.“
Naljakas, aga selles oli nagu pisut mõtet, nõnda tundus õpetajale. Tema ise oli millalgi noores eas, kui meel veel ägedam, rusikaid tarvitanud ja siis oli ka tema naine nutnud, pärast aga ometi talle rinnale langenud – mitte kaela, ei, seda mitte – ja küsinud… Jah, mis ta
55
