„Eite pole ju kirstus olnudki.“
„Kus ta siis oli, kui läks otseteed põrgu, ainult keegi ei usu seda.“
„Jah, inimesed on usus nõdraks läinud!“ ohkas õpetaja. „Häda tuleb sul, armas hing, ka selle tunnistusega, sest ka seda ei usu lõpuks enam keegi. Öeldakse – võltsitud.“
„Kuis nii võltsitud!“ hüüdis Jürka. „Peetrus ise saatis.“
„Aga puudub Peetruse allkiri, selles on häda. Kas ise pole vaadanud?“
„Ei.“
„Aga tule ometi vaata, Peetruse allkirja ei ole.“
„Ma ei tunne pookstahvi.“
„Sellest on väga kahju, et sa lugeda ei mõista, muidu oleksid võinud oma silmaga näha, et see tunnistus on kahtlane. Sina ütled, et said ta Peetruselt, aga Peetruse nime all ei seisa, selle asemel on mingi vallavalitsuse tempel ja vallatalitaja allkiri, seegi nii vilets ja segane, et raske aru saada, mis see õieti on.“
„Valetunnistus,“ pomises Jürka mõttes. „Peetrus on võltsija.“
„Selle tunnistuse järele näib asi küll nõnda olevat.“
„Ka taevainglid petavad,“ arutas Jürka edasi.
„Ei ole kindel, kes on sind petnud, kas Peetrus või ingel, kes tunnistuse sulle kätte tõi,“ seletas õpetaja, püüdes Jürkat tema hingelises ummikus aidata, kes omalt poolt seletas:
„Peetrus iseoma suuga ütles mulle: kui tahad sündida maa peale, siis pole sul isikutunnistust vaja, sest sündijalt ei nõuta isikutunnistust, et kes ta on või kust ta tuleb. Aga kui lähed ilma sündimata, ütles ta, siis peab olema tunnistus, et oled sündinud ja kõik. Noh, ütlesin mina, anna tunnistus ja ma lähen sündimata. Ongi kindlam, ütles Peetrus, sest aeg on niisuke, et naised on küll rasedad, aga maha ei saa, ja kuigi saavad, siis enneaegu, nii et sinagi võid enneaegu maha saada ja pead uuesti otsast peale hakkama. Nõnda võib juhtuda, ütles Peetrus, et sa ei saagi õigel ajal maha, sest enne lõpeb see inimesesugu maa peal otsa.“
„Jah, armas hing, ajad on kurjad,“ nõustus õpetaja.
„Kui oleks ometi katsund naisest maha saada,“ ohkas Jürka kahetsedes, „siis oleks mul nüüd õige tunnistus käes! Ah Peetrus, Peetrus!“
53
